Nädal kuus

 

*Tegime täna kaarte ja see oli tore. Suuskasin ning tugitooliõhtu jõudis üsna kiirelt kätte. Päev vist väsitas ja Eesti laulu ajaks olingi tugitooliga ühte sulanud. Laulud mulle üldiselt meeldisid, aga ma ei saa aru, miks Oti röökimine edasi sai :D Otil on ilus hääl ja tema laulud ei peaks üldse ainult tema hääle võimekust näitama.

*Magasin kaua, mingi rammestus tekkis ja voodist välja ronimine venis. Aga ma oskan end ka kiiresti virgeks teha ja nii kujunes päevgi asjalikult. Enamjaolt. Asjalik ilmselt ei ole telefoni liiga sage skrollimine. Aga tore oli Sandra live LAV-st. kui ma telefoni ei näpiks, siis ma lihtsalt ei satuks nägema-kuulma.

*Võtsime kätte ja viisime ellu ühe ammu kavandatud külaskäigu. Kuidas need tunnid sellistel kordadel nii kiiresti mööda lähevad? Aga kõik need jutud, kõik need tögamised, nali ja naer panevad ajale turbo peale ja siis ongi tunne, et alles ma istusin ja juba…

*Omaenese olnud hädast tulenevalt jäävad meediast silma teised sama hädaga naised. Mina hoidsin tagasihoidlikku joont, aga paljud on julgemad ja avameelsemad. Lugesin täna Egle lugu ja mõtlesin, et miks küll. Vanust on vähe, lapsed väikesed, elu näib nii ilus, ja siis hopsti – haigus, uus keeruline lehekülg. Saatusele kätt ette ei pane, kuigi mõnikord näib see ebaõiglasest ebaõiglasem.

*Vaatan juba pikemat aega oma sookaaslaste juukseid. Ma ei tea, mida enda omadega peale hakata, sellest vist ka huvi. Mul on nad kuidagi sorgus ja siis näib, et ei sobi ühtepidi ja teistpidi. Looja pole mulle andnud tugevaid ja kauneid kiharaid. Aga tahaksin ka juukseid kõrva taha lükata, lakka lehvitada, neid sõlmida ja palmitseda. Õhtu saates olid ka soengud teemaks, aga ega ma ikkagi sotti ei saanud, et mis peaks minu olema.

*Jälle on lörtsi kord. Eks lumeollust on nüüd juba tulnud ka. Võiks juba piirduda sellega, mis olemas. Üldse, hing juba ootab kevadet. Vaatasin ETV2 Eestlaste lood saadet, nende eestlaste, kes mööda ilma laiali on lennanud. Mind puudutas, suhtumised olid erinevad, kelle oli igatsus, kes arvas et naaseb, kes mitte. Eks see on vist sama, kellele meeldib lörtsine ilm, kes vihkab, kes kannatab ära. Mina olen see kannataja of course.

*Kui üks pereliige teatab ootamatult, et ta tuleb koju, siis on see tore üllatus. Aga sellega kaasneb toidutegu :D 😂