8. nädal

 

*Vihma sadas, lumi sulas katusel ja tekitas reaalseid probleeme ning pahameele. Ma võin ju ise hoolida, aga käsuliinid on liiga pikad ja keerulised, ja seega probleemi lahendamine ka kordi aeglasem kui võiks. Kui üldse laheneb, ütleb minus pesitsev pessimist. Rõõmus olin aga koju jõudes, sest tuli toas, laps kodus ja ta usaldas mulle oma kõhklusi, kartusi.

*Käisin kodukülas. Ilm oli võrratult mõnus: päike paistis, veed vulisesid, põllud olid mullamusta-rohurohelise kirjud. Kevad vist läheneb. Kodukülas oli kõik vanaviisi, uudiseid ei olnudki, koroona on vana uudis. Kuulasin selleteemalist juttu ühes peres ja teises, ise ma ei viitsi arvamust avaldama hakata ja ega seda arvamust ei olegi, on vaid tõdemus: on nagu on, ega elu ei saa elamata jätta.

*Täna võtsime osa tsirkuse etendusest. Vaatamata sellele, et see ikka rohkem lastele suunatud üritus, olin ka ise totaalselt happy. Suu kiskus naerule selle tolategemise, väikeste trikkide ja laste rõõmu pärast. Rohkem tsirkust oleks meile vaja, sellist ehedat ja toredat.

*Hommik algas pannkookidega, ise tegin, terve hunniku, et ikka jaguks. On vanana päev ja muidu ka sõbralik olemine. Lastega ju kunagi ei tea, nad kipuvad kraaklema, kaklema, kaebama, aga see on elu osa ja olen õnnelik, et nad on minu elu osa.

*Pesin vanamoodsalt põrandaid, käpuli ja kaltsuga. Kunagi ju pesti nii ja see tunne, mis pärast küürimist oli, oli puhas tunne, et ikka on tõesti pestud korralikult. Igatahes oli see käputamine ka trenni eest.

*Ühe mõtte, mida pikalt olin edasi lükanud, viisin täide. See puudutas asjade organiseerimist, mida mulle meeldib teha, aga mida saab ka edasi veeretada, sest alati on olulisemat ees. Muidu oli tavaline päev vist: argijutud, koroonajutud, Putini jutud, ilma jutud, libeduse jutud.

*Uudishimu on edasi viiv jõud. Olen jälginud Briti pere tegemisi ja nüüd avaldas ta meedias oma abielu pihtimuse. Ta on üsna avameelne ja paljastab oma mõtteid ja tundeid päris palju. Kuna olen ka nagu otsapidi interneti kaudu teiste inimeste elus sees, siis see paganama uudishimu pani aktiveerima Express meedia konto ja lugesin tema loo läbi. Täna ta siis rääkis, et tema kena elu loksub karidel ja seda tema enda süü tõttu. Hoidsin peast kinni ja mõtlesin, et kallis laps, miks sa küll mõtled ja tunned nii või mida sa üleüldse ootad. Et armastus on igavene, et särts ja vürts abielus on igavesed?! Kõrvaltvaatajale on sinu elu ideaalne, sest mees on abivalmis, hooliv, armastav ja andestav. Jah, nüansse ju ei tea. Millegipärast on inimene tänamatu olend, kui mees on liiga hea, on halb, sest armastus asendub vennalike suhetega. Teisalt, kui teete eraldi asju, kasvate lahku ja jälle halb. Millal on siis see paras. Kõik käib ikka „mina“ ja „minu“ ümber. Ise olen aru saanud, et kooselu koosnebki staadiumitest. Aeg jahutab kire ja see asendub uue tundega. On hea, et seni olen oma eluga hakkama saanud, hoian pöialt, et see nii jääb, et mu lähedased selliseid dilemmasid ei peaks endale looma ning et Britt ka eneses rahu leiab ja elu korda saab. Loo lõpp andis Elleks lootust.