neljapäev, 1. veebruar 2024

***

 *Jumal sa näed ja ei mürista, ütleks kogu selle krempli peale.  Ma tean, et ma ise ei saaks paremini, aga kritiseerida oskab igaüks ja võin seda mina ka teha. Nimelt üheski eluvaldkonnas raha ei ole, näib nii, sest igal pool on karjumine, nii kunstis, kultuuris, spordis jm. ja siis proovitakse sitas saia teha, kuid selle tagajärg on see, et kulu ja kahjud ka suuremad lõppkokkuvõttes.  

* See talv on nii nagu vanasti, kus hanged katuseni, lumelabidas on pidev sõber ja suusaradasid tuleb iga päev uuendada. Vahepeal on krõbekülm ka, siis on jälle natukene kobedamad olud. Igatahes maanteel sõitmine teeb hellaks, suusatamine selja märjaks ning lumelabidas selja kangeks. Aga on nii ilus ja mulle see kõik veel meeldib.

* Lugesin ette päevahoroskoope ja kummalisel kombel tundsime end kõik selles ära. Ma ei ole nii raudkindel horoskoobi uskuja, aga midagi neis ikkagi on. Tuleb tunnistada. Seda küll horoskoobis kirjas ei olnud, kuid mulle meeldib ka ette lugeda.

* Oli väga tore istumine. Sain koera omanikule meie möödunud aastase vahva seikluse tema koeraga ära rääkida, sain kolleegi rõõmsaks teha. Kurb on ainult see, et seda päris rohujuure tasandit, kes ruumid korras hoiab, kes kõhud täis söödab, ukseesise puhtaks lükkab, ei märgata piisavalt.

*Suusatamisest mitmel rindel pole veel tüdinenud. Need rinded on põllurada ja teler. 

*Kuklapoolele tuleb veidi peale käia, kui igatsus tuleb. Mõtlen temale iga päev ja tahaks talle pehme vati ümber seada, see väljendaks minu tunnet. Aga maailmas peab oskama ilma pehme maandumiseta hakkama saada, ja ma usun temasse.

* Lemmikloomadega on nii, et nad on me elus liiga lühikest aega. Meie kooselu on kestnud peaaegu 9 aastat. Kutsa näitab juba nüüd väsimuse märke. Teinekord rõõmustab nagu kutsikas ka, aga samas on pilk vana. Hetkel on tervisprobleem vist ka, ja seega on rohkem kui mure majas.

* Ma ei saa hästi aru või ma ei oska lihtsalt, aga mida tähendavad mõisted "päev korraga". "elan hetkes". Mõte liigub ikka kas tulevikku või mineviku vahet. Vaatan jaa, et nii ilusad härmas oksad, või vali tuul ja torm oma toreduses, või vaikus ümberringi, aga see märkamine on hetkeline, edasi tulevad jälle minevik-tulevik pähe. Jah mõnikord olen tundnud küll, kui kusagile kodust kaugemale lähen, näiteks reisile või sõpradega olles, et muresid ei ole, vaatad ümbrust ja kuulad teisi ning räägid sellest, mida näed, et oh nii ilus ja ahh, nii tore. Kas see siis ongi see hetkes elamine? aga siis tuleb ju kodust ja töölt kogu aeg ära käia. :D

*Streigist saan ma mõistusega aru, aga samas ei saa aru ka. Võib olla ei saa aru kadedusest, sest minu eluala ei luba streikida, mulle öeldaks lihtsalt, et istu kodus. Aga kui ma kodus istuksin ja laps mingit asja peale ajaks, mida tahaksin lapsele anda, aga rahapuudusel ei saa, siis mida teha? Hoida kokku pere kõhu kõrvalt või vähendada küttekulud miinimumini või mingi muu kokkuhoid? Raha lapse soovide täitmiseks tuleks millegi arvelt. Nii et kas ma pean õigeks streikimist, kui see tuleb kellegi arvelt, siis ei pea. Ilmselt on seda raha ebamõistlikku kasutamist ka küll ja veel, aga milline eluvaldkond seda ikka tunnistab, et meil on üle. Kõik kulutavad selle ära, mis neile antud on.

* See va unemati on nii tujukas, tuleb millal tahab, läheb millal soovib. See kõik avaldub minu näos. Aga täna oli tore päev, sai nii palju nalja ja naeru koos oma memmedega. Loodan, et unemati arvestab sellega. Olen vist millegipärast taas pinges. Ma tean, et on ootamas selliseid kaheldavaid asju, aga miks see juba mitu kuud eos ärevaks teeb, mitte ei mõista.

* Ikka tore päev, keksib optimist minus, sest uued maitsed proovitud, sõbranjed ära nähtud, natuke nalja visatud ja lolli mängitud ning tarka juttu ka kuuldud. Pessimist minus kirus kihutajad, oli pettunud tuttava solvuda saamise pärast ja ega see ilm ka kõige parem polnud.

* Jaanuar on suht kodune kuu olnud, aga täna siis tuulutasin end väikeses sünnipäeva lauas ja jalutasin sõbrannat. Vajame neid tühjaks rääkimise kohti ja olen hea kuulaja.

*Eilne pani mõtlema, et oleme elanud nii vanaks, aga kui peaks töö-mõttes otsast alustama, siis ei ole seda otsa, sest ei ole ühtegi oskust, millega end maha müüks. Tema oskab keeli, laulab hästi ja on käeliselt üsna osav, aga need oskused ei ole tipposkused ja nendega on raske end kusagile pressida. Mul pole neidki oskusi, kuigi et mulle meeldib kirjutada, analüüsida, olen hea kuulaja, sõbralik ja lahke ning ka käeliselt osav, aga ei oskaks end ka kusagile pressida.

* Istusin koju tulles üsna pikalt autos, see pauk oli nii lähedal.

* Endaga ma siin mõnikord hädas olen, sest ei ole osanud välja mõelda sellist rolli, millega südamest rahul olen. Lisaks on see praegune ka ebakindlal alusel. Mõnikord olen selle praeguse üle väga õnnelik, samas teisel päeval on taas küsimärgid peas. Ma ei ole julge. Miks see nii on, võib olla tuleks vastus geene uurides. Mina ei julge lõpetada töösuhteid enne kui uusi väljavaateid ei ole. Ma ei julge rind ees minna ja nõuda. Ma ei seisa iga hinna eest oma ideede eest. Hoian enda ümbert seda kindlamat, tasakaalus  pinnast. Kui see minu hoidmine midagi loeb. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar