..

 

*Iroonitseda ma oskan. Nad tulid viiekesi, kahetonnised tähtsad näod peas, meie tonniste, kahte nuga ja kolme kahvlit üle lugema. Kui see raiskamine ja töö mängimine ei ole, siis mis see on?

*Tegin suure potitäie hapukapsa suppi enda lapsepõlve kodu moodi, lootusega mitu päeva hakkama saada. Teen vist kümne aasta peale korra sellist suppi. Olin ära unustanud, et teisest perest pärit härra pole harjunud ja teeb nägusid. Nüüd mine või supikööki tegema :D

*Ja siis on taas aasta möödas, mil ma enam lapse nime ei kanna. On taas ema surma aastapäev. See oli nagu eile, aga samas nii ammu. See kehtib vist igavesti, mida ma temale ütleksin, mida räägiksin. Igatsus kestab igavesti. Panime küünlad ja meenutasime, mis muud ikka.

*Ja siis oli trenni päev. Paus on minust mitteolenevalt olnud mitu nädalat. Häälestatus oli mul 0, olen end ikka kodus ka liigutanud, aga ega see pole võimete piirile ja seega see pole see. Kodus ma ei võistle kellegagi, ise endaga peaks küll, aga millegipärast toimib karjas paremini. Võitlesin mõttega otse koju minna, sest matt unus koju ja see oli juba vabanduseks väga hea. Tahtejõud jäi seekord peale ja olin pärast rõõmus küll.

*Unenäod on kantud igatsusest, miks ma muidu pidevalt näen teatud nüansse neis selgetes unenägudes, mis hommikul ärgates panevad mõtlema ja küsima: what?

*Ma isegi tänan ennast, et ei ole end kusagile planeerinud, et ei kihuta kusagile, et olen kodune. Kunagi ei tea, mis taevast alla sajab ja maanteed teevad hellaks selle mõtlemise. Eilne oli ju katastroof liikluses.

*Enda suuskadel tammumist just suureks suusatamiseks nimetada ei saa, pole mul ju stiili ega midagi, aga tänased 10 põlluringi tegid pea ja selja märjaks, ju siis trenni eest ikka oli. Seevastu stiilset laskesuuska oli rõõm vaadata, põnev ka, seda põnevust tekitavad ikkagi mööda lasud, ehk siis kellegi ebaõnn. Oli täiuslik kodune päev, ei mingit survet kusagile. Miskit sai käsitöökorvist ära tehtud ja see teeb mind alati rõõmsaks.