esmaspäev, 1. jaanuar 2024

Aasta tänu

 Minu üks tädidest ütles, et see aasta läks niikui niuhti. Tõepoolest läks lennates, aga kui sellele möödunule otsa vaadata, siis sisaldas see aastake päris palju ning sellesse mahtus hästi palju erinevaid tundeid. Nagu ikka elus, rõõm ja kurbus käivad käsikäes, selle poolest ei olnud 2023 mingi erand. Eristus see aasta aga intensiivsuse poolest, tegemisi, käimisi, reisimisi oli ohtralt, kohtati tundsin, et olen oma elu üle broneerinud. Aga samas see kõik meeldis mulle.

2023. oli eelkõige reisimiste aasta. Mitte kunagi varem ei ole ma käinud ühe aasta jooksul nii mitmes riigis. Sel aastal tõusin õhku ja maandusin lennukiga lausa kümme korda ning ka kaks laevareisi mahtus aastasse, mis viisid kaheksasse riiki ja ühele kodumaisele saarele. Olen hästi tänulik nende võimaluste eest. 

2023. oli ka klassikalise muusika aasta. Kuidagi juhtus nii, et kontserdid, kuhu sattusin, kas siis iseenda või kaaslste algatusel, olid midagi muud, kui tavaline levimuusika. Ääretult tänulik La Scala kogemuse eest, kustumatu mulje jättis Kristjan Järvi kontsert-etendus "Meelte videvik", aga ka Estonia poistekoori kontsert. Samas kõige rohkem elevust tekitas lavastus "Tuhkatriinu", kus sattusin ka ise rolli, paraku king ei sobinud ning Tuhkatiinuks ei osutunud :)

Teatrietendusi mahtus aastasse samuti üsna mitu. Enim meeldis Vanemuises "Tõrksa taltsutamine", aga ka Noarootsi teatrigaraaži "Vale" oli nauditav.

Lugesin poolsada raamatut, neist enim imponeerisid "Reisija", "Palermovej ülemlaul" ja "Rabatud". Mõnus luuleraamat "Inglid on armidest tehtud" on samuti mäletamist väärt.

Lisaks olid mõned mõnusad spaa külastused, rabamatkad, kus sai käidud nii oma pere kui ka sõpradega. Neist nii mitmedki käigud oli lihtsalt spontaansed ja sündisid hetkeotsuse ajel. 

Seda aastat võib nimetada ka taasleidmiste aastaks - sain suurema kontakti oma isapoolsete sugulastega, kes andsid mulle ispiratsiooni ning lõid taipamise, et oma vanemate lood järeltulevatele põlvedele peaksin mina kirja panema. Isa lugu sai kaante vahele. 

Suvi oli mõnusalt soe, väga kuiv ja sellepärast ikaldusid meil porgandid. Aga esimest korda elus kasvatasin artišoki, mille üks taim kandis isegi vilja, ning esimest korda ka kassinaereid, mille varu kogunes üsna kopsakas. Oli suurepärane kartuli aasta, suvikõrvitsaid kasvatasin tervele külale ning võin ikkagi tõdeda, et see kasvatamine tuleb üsna normilt välja.

Kudumise kirge ei minetanud ma ka sellel aastal. Valmis imearmas kampsun kõige väiksemale, kampsun endale, lisaks mitmed meisterdused ning eriti uhke olen taimeseadete-seinamaalide üle. Olen ütlemata tänulik, et meil oli võimalus oma kodu  kaunimaks muuta, et meil on tööd ja tegemised, mis võimaldasid kodu remontida, et mu kaasal on nii kuldsed käed, mis teevad elavaks kõik minu vaimusünnitised, et ta mõtleb kaasa ja aitab luua. Olen tänulik oma lastele, et nad on nii osavõtlikud ning arvestavad. Ilma nendeta oleks minu elus suur tahk puudu. Olen tänulik oma kutsule, kes sunnib mind liikuma ning kiisule, kes maandab pingeid, nurudes paisid. Olen tänulik lapselastele, kes on armsamad kui miski muu ning kellega koos saab teha vahvaid asju. Olen tänulik oma kolleegidele, sest neid naere, mis me koos naerame, ei asenda miski muu. Olen tänulik joogatreenerile, kes aitab mul pushida ennast ning kes tuletab iga trenn meelde iseenda armastamise olulisust.

Jah, sel aastal varjutas kõike seda rõõmu ka teatud kartus või hirm, aga ma annan endale aru, et see ei vii kusagile. 

Uuel aastal loodan, et oleme kõik terved, hoolivad, andestavad ja armastavad. Head uut!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar