Pommiauk või suurusehullustus

Allikas:Internet

Hiljuti tähistasime kodumaa aastapäeva. Sellised tähistamised tõstavad vähemalt korraks patriotismi meis enestes ehk pisut kõrgemale skaalale kui ta muidu omas argipäevas on. Millegipärast igasugu igapäeva jamad ja ei teagi mis, panevad meid tihti küsima, kas sellist Eestit me ikka tahtsime.

Mina võin käsi südamel öelda, et ei teadnud mitte mingit moodi tahta. Lihtsalt oli rõõm iseseisvusest ja uudsusest (vanal Eesti ajal ju ei ole elanud). 

Aga aeg läheb omasoodu ja üha enam kostub kõrvu virinat, nurinat, häda ja viletsust. Kui aus olla, ikka vingun ise ka mõnikord. Aga mis mind häirib (muidu ei kirjutaksi, aga häirivast saab vabaneda mingis mõttes ka kirjutades)? Mind lausa hullu moodi häirib meie suhtumine ja  suurusehullustus. 

Ma ei ole elus palju kolinud, vaid mõned ühekäe sõrmedel loetud korrad, aga suhtumine on nagu ühe vitsaga löödud. Ilmale tulin  ühes väikeses külas, tuli välja, et see on „pommiauk”.  Pärast oma kõiki koolis käimisi kolisin teise natuke suuremasse külla, ja vaatamata sellele, et seal elasid suht tegusad ja toredad inimesed oli ka see „pommiauk”. Nüüd elan kolmandas külas ja pommiaugust ma välja saanud ei olegi :D 

Tegelikult on küsitav, miks me nii suhtume, kuigi osalt oma kodukanti ikka armastame ka. Minu arvates saab elada igal pool, ainult mõnel pool on loodud infrastruktuur parem , teisal on loodus ilusam jne.  Pigem nimetaksin ma seda oma kodukoha mahategemist lihtsalt suurusehullustuseks. Mis väike pole hea. 

Kui vaadata ka meie tarbimisi, siis „pommiauk” lööb ka siin välja. Maapoes vaatavad inimesed, et oh, siin nii väike valik ja sõidan linna ostma (tõepoolest kõiki asju maapoes ei müüda), väikese linna elanik vaatab, et meie kauplustes nii väike valik, sõidan ikka pealinna pigem. Pealinna elanikke olen ka kuulnud virisemas, et valik on väike, asjad kallid ja nii minnakse Helsingisse. 

Ja mis siis saab meie väikestest küladest, mulle näib, et me pommitame nad ise tühjaks…