Las ma mängin veel

Täpselt ei mäleta, kas käisin 5. või 6. klassis, kui ema andis korralduse viia oma mänguasjad kuuri alla. Ilmselt ma ei mänginud enam, kodus oli meil ruumi vähe ja sellest tingituna ema tahtmine. Tema soov nüüd, täiskasvanuna on mõistetav. Aga toona  käisin oma nukkusid ja mõmmisid seal lauavirna otsas mitmeid aastaid nunnutamas. Mulle tundus, et neil on seal külm, kurb ja igav üksinda. Eks see piir, väike laps - suur laps on õhuke või siis pea olematu. Emale näisin suur, tegelikult olin vist väike. Ei usu, et ma neid nukke üldse oleks puutunudki, kui nad oleksid endiselt toas olnud.  

Seal lauavirnaotsas omaette olemist mäletan nii hästi, ilmselt oli see ka  pelgupaik, omaette olemise koht lisaks nukkudega mängimisele.

Natuke kiilakas, aga samas ka mitte :D

Hiljaaegu lugesin Sarah Winman´i „Kui jumal oli jänes”. See on raamat sõprus- ja peresidemetest, armastusest  ja ühest väikesest tüdrukust Ellyst, kes raamatu teises pooles on juba täiskasvanud naine. Elly ütleb nii õige lause: Mina tahan ikka veel mängida [....] kõik teised minu klassis tahavad juba täiskasvanud olla. Nad ütlevad, et ma olen teistsugune [...]aga ainult nendega koos tundub, et see on vale (lk 129).

 Salaja, salaja lööb laps meist paljudes isegi täiskasvanuna välja. Mina küll tunnen end kohati lapsemeelsena :D

Villi poosetamas oma diivanil

Uues kuues Villi sai endale uue musisuu

Oma laste asju olen püüdnud hoida, eks ka võimalused on minul olnud teised kui minu lapsepõlvekodus. Ei, ikka ära visatud ja ära antud on ka, vastasel juhul elaksime lelude kuhja all :D Aga mõned olulised asjad on ikka jäänud. Näiteks Villi, kelle ma õmblesin Burda lõike järgi ca 20 aastat tagasi. Paraku aeg ja laste usin mängimine olid tema kallal oma töö teinud - juuksed  selle ajaga hõredaks jäänud ja nägu määrdunud. Aga oma kätetööst ei ole tahtnud loobuda ja nii sai meie Villi endale väikese uuenduskuuri. Uued juuksed ja puhta silmnäo. Ka riiete lõiked olid minu mäletamist mööda selle sama Burda nukulõigetega koos. 

Peab mainima, et see juuste pähe meisterdamine oli üks kannatust nõudev töö. Oleks võinud ju valida lihtsama tehnika, näiteks juuksed heegeldada pähe, aga mina hakkasin neid millegipärast pähe sõlmima. Juuksed harutasin vanast kampsunist. Jupp nõelataha – sõlm peale – kääridega parajaks jne. – nii läks peaaegu nädalajagu õhtuid sellele nokitsemisele ära. Ja ilmselt oleks veelgi rohkem aega kulunud, aga pealae heegeldasin oma töö lihtsustamise mõttes, nii et nüüd on sellise veidra olemise ja soenguga Villi meil – nagu kiilakas ja samas ka mitte :D