Natuke lapse sulgi ja veidi enda omasid ka

Ma ei teagi, kas tal oli materjali puudus, et ühele n.ö lõuendile kaks pilti joonistas. Igatahes on meie rändur joonistanud, enne seda kui ta ränduriks hakkas, papi ühele poole prohvetliku kiisu ja teisele poole meie eelmise perelemmiku. Musta kiisu joonistas ta esimesena, kuigi toona meil musta kassi ei olnud. Meil ei olnudki siis kassi. Nii et modelli joonistusel kasutatud ei ole. Pigem on see nagu ennustus või soovitus: võtke (võtate) must(a) kass(i). Meie must kiisu tuli meie elamisse aastaid sellest joonistusest hiljem. Kutsu on aga joonistatud juba modellilt ehk meie armsa spannu järgi, keda ma nutan tänagi veel taga, aga loomad on ajutised kaaslased ja mõistusega saan aru, et tema päevad saidki kesta vaid nii kaua.

Kuna pilt oli ja raami ei olnud ning seda seinale ka riputada ei saanud, siis leiutasin juba pikemat aega pildile midagi raamilaadset ümber. Tegelikult olen seda leiutanud vaat et oma seitse aastat. Kõik esimesed ideed ei kõlvanud kusagile, kas siis olid rasked teostada või hoopis võimatud teostamiseks. Viimane papi-idee aga läks asjaks. Raske oli välja mõelda raami, millel ei oleks tagust ja mis laseks paista mõlemat joonistust.  Eks minu ideed on aeg-ajalt sellised, mille minu meespool peab ka heaks kiitma, sest endale ebamugavad idee-osad delegeerin kõik rõõmsasti talle. Kusjuures temalt tuleb omakorda häid ideid juurde.  Näiteks see sisemine ja välimine nöör, millest üks raamib pilti ja teine pildiraami. Nii et pildiraamiks on kaks papitüki, millele liimisin linase riide tükid ning pilt ise on kahe papi-raami vahel. Kuna mul jätkuvalt puudub asjade lõpuni nägemise võime, siis nüüd ma vaatan, et oleksin võinud neid kangatükke pisut teisiti liimida, aga … jääb nagu on. 

Eile õhtul tuli mul nööpide liimimise mõte kutsu pildile ja täna ma vaatan, et nööbid küll, aga miks ma neist käpajälgi ei teinud? 

Praegu on nii, et rohkem vaatab meie poole kutsu pilt, kiisut elusuuruses näeme ju iga päev. Hetkel on tal kevad südames ja hinges rahutus, eile küsis sada korda õue ja sada korda tuppa tagasi. 

Nii et seekord ehin end siin põhiliselt oma lapse sulgedega, sest joonistused on kõige armsamad ja ilusamad, seejärel tegelikult kalli kaasa sulgedega, kes aitas mul raamid väljalõigata ja mõtet arendada, ning ise panustasin ikka ka ;)