Unistan puhtamast elust

Aeg-ajalt olen tubli ja kõnnin jala, kas tööle või niisama. Iga päev ma seda ei tee, sest ei suuda end alati sundida ja tuleb ette ka päevi, kus tegemist on nii palju, et niisama ringi marssimiseks aega ei jää. Täna aga oli kena hommik ja kõndisin mööda suure tee äärt.

Mäletan, et olin juba lapsena omamoodi kombluspolitseinik ja unistasin sellest, kuidas maailm oleks rohkem korras. Korras just selles mõttes, et igasugu prügi ja sodi ei vedeleks maas. Aga nagu ka kõigil eelmistel käimiskordadel, nii ka täna hommikul tuli tõdeda, et unistada ju võib. Tegelikkuses riivasid minu silma kilekotid, tühjad pudelid, kohvitopsid, suitsupakid jm sodi ehk mis tühjaks, see auto aknast välja. Suureks kurvastuseks oli kraavis ka üks otsasaanud kitsepoiss, oli ilmselgelt autolt surmava löögi saanud. Helistasin 1313 ja lubati ära viia. Vähemalt laibad koristatakse meil kraavist ära. Ja mina unistan edasi puhtamast elust.