... ja neli õhtut

Mida sügisepoole, seda lühemad on õhtud. Hommikul on oma siht, aga õhtud lihtsalt kaovad kusagile. Mida ma siis oma õhtutega peale hakkan. Mõtlesin siin, et vaatan…nii neli õhtut.

Laekun töölt, jõudsin täna pisut varem harilikust tööpäevast. Koer on õnnelik. Söön eilseid kotlette. Ilm on ilus, päike särab taevas nii kutsuvalt, et otsustan minna õunapuulehti riisuma. Mis sellest, et osa neist kinnitub veel puudele. Riisun hooga neli kärutäit. Mõnus on sahistada, sest lehed on kuivad ja lendlevad. Vean eeskojast toalilled tuppa, aitab suvitamisest. Hakkab hämarduma, kolin tuppa. Panen pesumasina tööle ja teen õhtusöögiks n.ö pelmeenipitsa minumoodi. Selle pitsa koostises on pelmeenid, juust ja tomatid. Neist viimsed olin eelnevalt kasvuhoonest toonud. Pitsa küpseb, sätin asju oma kohtadele tagasi (kes neid küll paigast ära ajab?), panen pesu kuivama. Sööme, pesen nõud. Maandun teleriette ja heegeldan oma südamekesi. Lõppeb näosaade, lähen tuttu. Enne uinumist loen mõne lehekülje.

Jõuan koju, koer tuleb suure rõõmujooksuga mulle vastu, limpsab paar korda minu kätt ning hakkab autot nuusutama – selge, autol olevaid välismaailma lõhnasid armastab ta minust rohkem. Küljeluu on kodus ning esitleb mulle uut lillelauda, mis minu idee ja palvekohaselt valmis sai. Kiidan heaks. Kostüüme vahetus ja hakkan süüa tegema. Maksakaste ja kartul on meil käigupealt väljamõeldud menüüs. Veel on mõned söögikõlbulikud tomatid kasvuhoones, need saavad salatiks. Sööme kahekesi, pesamuna on oma käikudel. Pesen nõud ning hakkan lilli oma uuele laule sättima. Võra-sõrmlehik ei sobitu üldse sinna. Lohistan ta siis teise nurka. Panen pesumasina vurama. Uskumatu, aga nii möödaminnes on kell saanud juba 20.00. Vaatan „Kodutunnet“ ja seda vahvat saadet erilistest eestlastest ning ühtlasi heegeldan südameid. Laekub pesapoeg. Mina hakkan magama end sättima. Loen mõne lehe ja adjöö.

Jõuan koju, vihma kallab ja koer on märg ja näeb väga rääbakas välja, ent tema jällenägemisrõõm on endine. Oh üllatust, elekter on läinud. Söön eilset maksakastet. Olen üksinda kodus. Otsustan, et osalen ühel õhtusel loengul, sest mis ma üksinda ja pimedaga ikka peale hakkan. Lähen vaatan hooldekodus oma tuttava vanainimese üle, tal ei ole hea päev olnud. Kuulan loengu ära, midagi uut just teada ei saa, aga kordamine on tarkuse ema. Jõuan koju, elekter on tagasi. Teen tule katlasse,  kutsun koera tuppa, käpad on tal porised, peseme neid. Pesen kraanikaussi maandunud nõud ning sätin asjad kappi. Vaatan AK-d ja ootan õhinaga Pulssi. Mulle meeldib see seriaal. Laekub poiss. Sean end magama, enne loen mõne rea pooleliolevast raamatust.

Jõuan koju koera rõõmsa kalpsamise saatel. Taevas on ühe korraga suured tumedad vihmapilved ja päike, seega see maale langev valgus on väga müstiline. Poiss teatab, et kass oli püüdnud toast hiire kinni. Vahetan riided ja teen kiirkorras praekartuleid ja salati. Lähen õue. Üks tore tuttav naine tõi mulle kolm taime, mis vajavad mulda istutamist. Ühe jaoks on vaja ka väikene peenar kaevata. Lisaks on koer üle väga hulga aja pahandust teinud, lillepeenart kaevanud ning tulbisibulad mullast välja kraapinud. Teen sellegi korda. Vahepeal on vihma tibutama hakanud. Hämardub vaikselt ja lähen tuppa. Pesen nõud. Külas on ka üks väikene piiga, seetõttu sätin suurele ja väikesele näksimist: on ju igavesti vahva näha, et suur vennapoeg mängib väikese vennatütrega lauamänge. Natuke koristan ja heegeldan südameid. Vaatan Pealtnägijat ja Malluka sügist: üks tasakaalustab teist. Tahaksin vaadata ETV2-e pealt filmi Teine armuke, kuid millegipärast ei näe subtiitreid ja lepin siis Pilvede all vaatamisega. Loen mõne rea ja adjös.