Neli hommikut...

Tore tuttav, juba pensionieas naine rääkis oma hommikutest: kuidas ta neid naudib koos oma kohvitassi, ristsõna ja terrassil istumisega. Tema sõnul on elu ilusaim aeg. Mis paneb ja pane ka kulmu kergitama. Ühest küljest tahaks rahu ja kulgemist, teisalt on tegus olemine ka ikka väga oluline. Too naine on tegus muidugi ka, kuid see ei ole enam kusagile kiirustamise arvelt. Tööl käiva inimese hommikud on enamasti kiired. Kuigi tõusen alati sellise varuga, et ei pea ülepeakaela tormama. Mõtlesin siin, et võtan vaatluse alla mõne päeva jagu hommikuid. Kui üldiselt tunduvad nood kõik üheülbalised, siis … vaatame….

Hommik, läbi une kuulen küljeluu äratust, piilun oma telefoni, kell on 6 alles. Tukun edasi, see napp 40 minutit päris ärkamiseni on magus. Vean end üles, teen virgutavad veeprotseduurid, tatsan kööki, telekas käima, panen veekannu tööle, kohvipuru tassi. Kohv valmis, teen kaks võileiba. Veel on panna viimase oma kasvuhoonekurgi viilud leivale. Lähen ajan pesamuna ärkvele. Koera on mees õue lasknud. Sätin pilla-palla olevaid asju korda. Panen hommikumantlile päris mantli peale, viin pesapoju bussijaama. Tagasi koju jõudes tõuseb vares elektritraadilt lendu ja meie mustakiisu jookseb sealt samast kodupoole - huvitav, kas neil oli miskit tegemist omavahel. Lähen tuppa ja hakkan end sättima. Viieks minutiks istun veel tugitooli ja heegeldan ühe südamekese lõpuni, samaaegselt kuulan Hommiku TV ajalehtede tutvustusi. Tuleb tööle minna. Päike on tõusnud ja tõotab tulla ilus päev.

Hommik algas juba enne äratust, sest millegipärast ärkan juba pool kuus. Tuppa paistev kuukiir on loonud kummalise laigu keset tuba. Pikutan äratuseni. 6.38 kostab see signaal. Millegipärast pean ma äratuse seadma kiiksuga: 38, mitte 35 või 40. Veeprotseduurid, telekas käima, kohv ja kaks võileiba ikka meie oma kurgiga. Hõikan pesapoja üles. Täna peab meie kutsu oma päeva toas veetma, sest põllumehed harivad põldu. Seega lähen temaga õue, et ta peaks päeva toas vastu. Viin poisi bussile ja sätin end tööleminekuks korda. Üks pann on õhtust pesemata jäänud (see tüütu pann, mida kunagi pesta ei viitsi), pesen ära. Istun enne tee(öö)le minekut ja heegeldan ühe südame. Hommiku tv-s on Liisa Oviir leidnud teemaks vanainimeste üksildus. Sõidan tööle ja raadioprogrammis räägivad teised tegijad seda sama teemat. Päike tõuseb täna läbi pilvevihu ja see vaatepilt on kaunis. Jõuan tööle, kuid võtmed jäid koju. Kihutan tagasi. Selle tulemusel hilinen viis minutit.

Hommik algab taas enne äratust, kiisu on end kerinud minu jalgade otsa magama, seega ei raatsi tõusta enne märkuandvat helinat. Veeprotseduurid, telekas tööle, vesi keema, kohvipuru tassi. Valan keeva vee peale ja oh häda, käib krõps – tassil põhi alt läinud, kohvipuru ja vesi lainetavad mööda kapipealset laiali ning niriseb otsapidi ka põrandale. Minu monklus on kohvitassi suuruses (ca 300ml), üks selline mul on, kuid pere vanim vedas oma kodust tasse vähemaks ja just eile mõtlesin, et vahelduse mõttes on see tema toodud klaastass kohvile paras. Säh sulle tassi! Teen uue kohvi oma vanasse tassi, ja võileivad, ajan poisi üles. Lasen koera õue ning panen talle söögid-joogid kaasa. Viin poisi bussile. Hommik on mattunud piimja udu sisse, vastutulevad autod ilmuvad ootamatult nagu kummitused udust välja. Kodus küürin kapipealset ja põrandat. Sätin end minekuvalimis. Haaran kaasa eile õhtul küpsetatud koogi, sest tänane tööpäev lõppeb üritusega. Tuleb pikk ja põnev päev.

Hommik, kell on 5.00. Seekord on eriti varajane äratus. Ikka traditsioonilised veeprotseduurid ja seejärel kohv ja kaks võileiba mahuvad vaatamata kellaajale kõhtu. Lasen koera õue, panen söögi talle kaasa. Teen end minekukorda, s.t riided ja kerge make up. Panen veel oma reisikotti hügieenitarvete koti, pakin kaasa mõne koogitüki ning asutan end minekule. Väljas on kerge udu ja kottpime, natuke niiske.  Ees ootab pikk sõit ja pikk päev.