Ei mingit ruttu

Elukiiruse vahele tuleb teha  vahepeal vaherahu. Ikka on tõtlemisi ja käimisi ning olemisi, mis annavad elule sisu ja värvi, kuid toovad ka kiiruse mõttes üleliigset pinget kaasa. Käisin iseendaga vaherahu tegemas hooldekodus, külastades oma tädi. Olen varemgi tundnud, et temaga rääkides ja seal hooldekodus olles, tuleb minusse mingi iseäralik rahulik tunne. Tädi on juba 86 ja tema mäluke ei ole enam kõige paremas toonuses. Selle tunni jooksul, mis ma seal istusin, jõudis ta küsida vist mingi kümme korda küll, kuidas tööl läheb, kas mehel ikka on tööd, mis sa siis linna tulid ning rääkida oma kõnniringidest. Samas kaugmälu on tal suurepärane. Seda, kuidas ta Venemaal koolis käis ja kolhoosis tööl oli ning millal Eestimaale tuldi, need seigad on osalt ka faktitäpsusega meeles. Ma ei oska seda seletada, miks teda kuulates tunnen ma endas kõikide pingete maandust. Tema suhteliselt karehäälne monotoonne jutt mõjub kuidagi eriliselt. Ta ei kritiseeri ja kurda, ei hala ja ei kaeble. Eilse ja üleeilse kohta temalt enam adekvaatseid vastuseid ei saa, kuid selle kaugema aja kohta saab teavet küll. Maailmaeluga ta enam ka kursis ei ole, kui ongi, siis vaid selleks lugemise hetkeks, kauemaks ei jätku mälu. Kuid vaatamata kõigele on temas mingi usk, lootus olemas, ta ei ole millelegi käega löönud. Vähemalt sellele osale, millest ta aru saab, mida ta mõistab. Või on hoopis see hooldekodu aura see, mis paneb aja kulgemise pausile nii hoolealustel kui ka külastajatel? Seal olev aeg on omamoodi seisev, enam midagi erilist oodata ei ole, veeretatakse oma päevi tasahilju õhtusse, ei mingit ruttu ega kiirustamist.