Mida muuta ei saa, selle üle tuleb vinguda

Talv oli ikka väga lühike, nii lühike, et ei jõudnud isegi talve nõmeduse üle vinguma hakata. Oleks võinud ikka veel kesta. Aga mida muuta ei saa, selle üle pole mõtet hädaldada ka.

Hädaldaksin hoopis eile vaadatud Kahekõnest kuuldu üle. Või mis hädaldus seegi on, lihtsalt ma ei tea, kas ma olen väga loll, aga ma ei saa aru, millise kunsti liik on vägivalla, haiglaslike tegude, pedofiilia levitamine, sellele õhutamine. Ilmselgelt, nagu ütles Tõnu Ots, saab kõik alguse kusagilt ehk siis vaatamisest, kuulamisest ja kui keegi normist kõrvalekaldega loeb mingit räigust kordi ja kordi, siis võib sealt tulla tegusidki.  Seal käis ikka kohati täielik filosoofiline hämamine ja pugemine sõnavabaduse taha. Sõnal on sõna jõud, sõna võib tappagi ja iga normaalne inimene ei väljenda end tsensuurivabalt, mõistus kontrollib, kas seda või teist sobib välja öelda või mitte, vaatamata sellele, et meil on sõnavabadus.  Kust üldse tuleb mõte hakata kirjutama sellist asja? Sensatsioonihimu, tunne et ei ole orbiidil?  Kas Kender karjub appi, et appi, märgake mind?

Vaatamata sellele, et võib olla mõningal juhul võib mõni sarviline sõna ka minu suust välja lipsata, ei meeldi mulle, kui raamatus kasutatakse n.ö rumalaid sõnu. Muidugi ei aja mind üksikud väljendid hulluks, aga eelistaksin siiski, et kirjanik on  ilma roppusteta suutnud end väljendada.  See ei ole isegi keskealise naise tühipaljas arvamus, ma olen kogu aeg arvanud, et on olemas sõnad, mille väljaütlemine on labane ja nõme. Rääkimata räigustest. Lugemise valikul on küll see eelis, et ei pea lugema kui ei meeldi, aga ometigi ei peaks avaldama seda, millest võib midagi halba sündida. Vaatame, mis sellest asjast tuleb lõpuks?