Mõnikord on tunne, et tahaks midagi kirjutada, aga polegi nagu midagi, millest teemat püstitada, kõik on nii tavaline. Teinekord sõidab see teema ise kohale.
Seekord saab teemaks: osta-osta-osta. Müügiks pakuti raamatut tervislikust toitumisest, retseptid kõik sees ja puha. Olen tavaliselt konkreetne, et kui ikka ei soovi, siis ütlen seda kohe kõne alguses. See proua aga käis peale, et kuulake ikka ära. Ja siis tuli pikk jutt sellest, miks see raamat niivägahea on. Vahele esitati ka küsimusi, kohe nimeliselt, et Dominica, kas te sööte valget suhkrut? Ega te ometi valget jahu ei tarbi? Põhimõtteliselt oli jutt selline: vaevalt et te ilma selle raamatuta tervislikult toituda oskate. Temal olevat see küll kogu aeg kasutuses, isegi tema mees söövat nende retseptide järgi tehtud toite. Kui ma vahepeal üritasin teatada, et ma siiski, vaatamata tema kenale jutule, ei soovi seda osta, siis küsiti, et kas armas Dominica, on see raamat teie jaoks liiga kallis. Pole kahtlustki, kallis muidugi, tervelt 28 eurot. Selle peale oli müüjal mõistagi tagant taskust võtta soodustus. Edasist ma enam kuulama ei hakanud. Tänasin ja lõpetasin. Pean tunnistama, et peaaegu oleksin libastunud ja olnud peale telefoni kõne ka ühe raamatu võrra rikkam, see pressing oli nii agressiivne, hääl üsna veenev, nii et usun, et tal õnnestub kindlasti see müügitöö. Igatahes olen rõõmus, et minu kindlameelsus on mulle endiselt auks. Ma tean, et seda tööd peab ka keegi tegema ja loodan, et mina mitte kunagi ei pea tegema, päris jube on ikka end peale pressida. Kusjuures selle raamatu headuses ei kahtle ma sugugi. Siiski, antud juhul küll arvan, et selline müügitaktika, kus hakatakse sinu isiklikele tunnetele rõhuma on kuritegelik.Täna on ka see päev, kui saab laulda - hõissa ja vastlad, aga see päev päädib vaid laulu ja kuklitega, mis on juba tellitud. Vihmaplädinas laseb meil liugu vaid kutsikas, kes on õppinud jalga tõstma ja seega päris koeraks saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar