Vormsi vallutamine

Aeg-ajalt saab ikka igatsetud kaugete käimata maade järele, aga samas on meie armsa Eestimaa paljud paigad külastamata. Üks linnuke on nüüd jälle kirjas. Ilma pikka plaani pidamata broneerisin pileti Vormsile, enda laps ja sõbranna oma lapsega ka kaasa ja sõit võis alata. Ega mul ettekujutust ei olnud ei sõidust ega saarest, sest mingit suuremat eeltööd ei teinud. Aga saarele astudes on kohe tunne, et oleme ikka tõepoolest saarel. Vastu võttis meid tore tuulik Hullos, mille juures oli lahke kohalik proua meile jutustamas lühidalt saare ajaloost ja olust. Et seal ka kohalikku käsitööd müüdi, ei olnud üldse üllatav. Minu pilk jäi peale  kadakasele võitoosile, mille ma viimase sularaha veeringuid kokkulugedes endale soetasin.

Kingitud tuulik külaseltsile Hullos

Eriti lahedad olid saarel külade nimetused: norrby; saxby; rumpo. Saar ise jättis ka väga hea mulje: korrastatud rootsistiilis majad, kitsad kuid siledad teed. Ja isegi silte - eramaa, mis on muidu nii omased eestlastele, hakkas silma vähe.
Keerasime alla ka kitsastest metsateedest, kus vähegi mingi viit midagi näitas. Nii sattusime Suureallikani. Kahjuks ei olnud ühtegi seletavat viita matkaraja pikkuse kohta ja sellepärast me päris allikani ei hakanud kõmpima. Küll aga jõudsime väikese ojani. Mets ise ümberringi oli ehtne nõiamets, selline sünge ja pime ja soine.

Prästvike oja

 Ja loomulikult vääris vaatamist Vormsi kalmistul asuv maailma suurim rõngasristide kogu.

Vormsi kalmistu

Tiiru tegime peale ikka tervele saarele, küll ühte pidi ja siis teistpidi ka. Ja lõpuks veetsime aega  Saxby tuletorni juures, mis oli vaat et päeva parim osa. Meri tõmbab mind kohe eriliselt ja kuna ilm oli ilus ja vesi soe, said lapsed vees sulistada ja ise ka jalgupidi paterdada. Sealne rand on kivine ja küllalt madal, et ujuda saaks. Kuid sealne paepaljand oli ka minujaoks täiesti uudne nägemus rannikust. Ning selline rahu ja vaikus oli küll parim paik lõõgastumiseks.

Ekstreemseimaks elamuseks jäi muidugi autode praamipeale mahutamine. Minul õnnestus olla esimene praamile sõitja, aga seda, mis sealt edasi tuli, sellega poleks ma vist hakkama saanud. Millimeetriste vahedega olid viimased autod peale aetud, sest ega maha jääda ju ka keegi ei tahtnud.

Igatahes oli tore päev :)