Õu on täis kollaseid liblikaid ja rohutirtsud on alustanud siristamast. Lätist toodud rankas rudzu rupja maize (imehea leib, mille sarnast pole enne saanud) on söödud. Puhukuse ajal lugemiseks plaanitud raamatute hunnik on veel lugemata ja mustsõstra põõsad ootavad nobedaid näppe. Eile jäi pilk peale telekavale ja ehmatusega märkasin, et järgmise nädala kuupäevad panevad punkti minu jõudeolekule, millest niisama olekut on olnud vast veidi. Imelik, et kodus ei saa rahulikult olla, ikka miskit näib tegemata. Viimasel ajal olen püüdunud omandada elufilosoofiat: kodused tööd on alati kodus ja eest ära ei jookse. Aga et neist lihtsam pääseda oleks, tuleb sagedamini kodust kaugemale minna.
Eilne üllatavalt soe ja sume suveõhtu suvepealinnas andis kinnituse, et niisama on tore olla. Käisime tšellistide kontserdil ja jalutasime linnas poole ööni. Meiesuguseid ringiuitajaid oli linn täis. Elu kees. Vaat´ et aktiivsemalt kui päeval. Olin juba peaaegu ära unustanud suveööde lõhna ja romantika.
Jah, elu on ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar