Naine on tavaliselt see, kes tahab midagi (mõtleb asju välja) ja siis on tore kui teine pool selle tahtmisega kaasa tuleb. Mina ei julge väga palju tahta, ikka tasa ja targu, sest mine tea, ülevoolavad ideed ei pruugi teisele poole innustavalt mõjuda. Möödunud suvel tulin välja kiviktaimla ideega. Paar suurt kivi oli juba õue peal olemas, asi siis mehel veel mõned suured juurde veeretada ei oleks :D Aga enne oma idee väljaütlemist näitasin nii ääri-veeri hr mehele internetist videoid kiviktaimla tegemise õpetustega. Nii et enne ikka teooria ja siis alles praktika.
Seega aega võttis, aga asja sai. Hr mehe panus on nüüd tehtud ja nüüd on siis minu etteaste. Kõigepealt oli muidugi vaja muretseda taimi (õige eestlasena mina ka ikka muretsen neid, sest igal taimel ikka paras hind ka J). Kukehari oli mul endal kodus olemas ja midagi veel. Aga kuna uut istutamise pinda on mul nüüd päris palju, seadsin sammud Lepiku-Mardi kollektsioonaeda. Muljet avaldav oli sealse perenaise taimede tundmise ja meeldejätmise oskus. Ladinakeeles, eesti keeles. Ja mina läksin loomulikult ahneks, ostsin kokku kohe hulgim. Kuna minu mälu ei ole nii kuldne, siis panin kiviktaimla plaani paberile ja nimetused juurde, et järgmisel aastal ka mäletaks, mida kuhu istutasin. Igatahes on nüüd istutatud ja juurdunud rand-põisrohi, dalmaatsia kurereha, võsu mägisibul, alpitihashein, vorstjas kukehari, kare emajuur, pisi kuldvits, armeenia kuldvits keset õuet laiutavas kivikogumikus. Järgmiseks suveks peaks see kivihunnik ilusti kenasti rohetama ja õitsema. Eks see kiviktaimla koht sai valitud nii isetunde järgi ja küllap ta siis sobib ka nii.
  | ||
Maadjas Jänesekapsas
 |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar