Mulle meeldib autoga sõita. Rattad mõõdavad kilomeetreid, mööda vilksatavad majad ja metsatukad, põllusiilud, sood ja rabad. Mis muud kui vabadusetunne. Kunagi klienditeenindajana töötades tuli just suveti hinge suur igatsus, kõik teenindatavad: perekonnad, paarid, üksikud, noored ja vanad, käivad, lähevad ja tulevad kusagilt. Kõigil oli vaja ringi sahmida. Ja näis, et ainult mina olen tööle ja koju naelutatud. Paraku ka autoga sõitmise olin unustanud, ja no polnudki, millega seda meelel hoida.
Praeguseks on vanad oskused taas meelde tuletatud ja igatsus minna ka hinges väiksemaks jäänud. Küllap olen saanud oma minekuvajadused ära täidetud just autoga sõites. Kui ikka mõte tuleb ja aeg ning muud tegurid võimaldavad, siis panen autole hääle sisse ja start.
Lääne-Virumaal olin käinud vaid vilksamisi. Nüüd täiendasin neid varasemaid vilksatusi ühe asise päevaga. Mõõdetud kilomeetrite arv tuli päris kopsakas, aga oli igat meetrit väärt. Taas tore päev.
 |
| Kohustuslik vaade :D |
Hiljaaegu üks natuke tuttav inimene ütles mulle, et nii leebe inimene ja sõidab autoga :D Vot ise sellist kombinatsiooni ei oleks osanud kokku panna või õigemini isegi ei näe seost. Aga seda olen küll täheldanud, et naisinimene, kes ise autoga ei sõida, see peab naissõitjat suht kangelaseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar