Nüüd on ta alanud, minu puhkus. See on teema, millest seltskondlikus vestluses nii palju räägitakse. Tavaline küsimine on, et millal sa puhkad. No jah, jutujätkuks on tore küll. Tegelikult ma vist ei teagi, mis see puhkamine on. Ei ole harjunud veel. Kuigi, järjest vähem on vaja tegeleda lapsega (millegipärast tahab ise endaga tegeleda). Suurte lastega on lugu sama, järjest vähem pöördutakse, et too mulle või tee mulle. Seega saab suurem osa puhusest olema minu oma aeg, mille olen tegelikult juba kevadel ära planeerinud köögivilja peenardesse, lillepeenardesse…. Aga kindlasti jääb aega ka vanu häid sõpru külastada, ehk ka kusagile kaugemale minna. Olen viimasel ajal avastanud, et spontaanselt tulevad asjad õnnestuvad alati kõige paremini. Kunagi tahtsin kindlust ja stabiilsust ka kõikidest oma käikudest planeerides neid aegsasti ette ja olin üllatunud, kui üks minu sõbranna ei teadnud hommikul veel, kuhu õhtul läheb või mida teeb. Minuga seda ei juhtunud, ikka plaan pidi olema, kokkulepped pidid olema. Olen nüüd hakanud aru saama, et on ikka hea küll, kui võtadki kõike: on nagu on, tuleb mis tuleb. Seda nii igas mõttes. Seega võtan vabalt.
Selle niru suusailma asendaks küll paremaga, kui see minu võimuses oleks. Aga nagu ütles Ülu Ümera „Õnne 13”: „Ka mulle ei meeldi, et vihma sajab. Aga ega sellepärast sadu olemata ei ole”.
Igatahes, puhkuse esimese päeva veetsin õmmeldes, seda üle pika-pika-pika aja. Aga kuna pere ka kodus, siis ei saanudki ühe päevaga valmis. Aga varsti-varsti...
Teise päeva veetsin maasikaid korjates, mis on iseenesest juba nii pikk protseduur, et võttis poole päevast enda alla. Võrk pealt ära (ilma selleta saaks vaid jäänuseid), siis see korjamise töö (mina tikun ikka seejuures ka umbrohtu välja kitkuma) ja pärast jälle võrk peale (on tüütu). Ja siis see puhastamine ehk nokkimise töö, mis võtab vaat et kõige rohkem aega.
Kolmas päev kulus aiamaal, ehk siis ilmataat lubas rohida.
Nii et alanud on puhkus ehk töökohast eemal aeg ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar