Keebiga Hansapäevadel

Tavaliselt on nii, et kui esialgu minna ei viitsi, aga kui see „viitsi” ületatud ja siiski on mindud, on igast käigust lõppeks rõõmu ja emotsioone kui palju. Ja on ka teistele, mida rääkida :)

Mina käisin reedel Hansapäevadel. Maru vahva oli.  Tõepoolest ei olnud ma sinna enne sattunud, kuigi neid korraldatakse vist küll juba mitmendat aastat. Müüjaid oli palju, rahvast oli palju – nii et uudistada, vaadata ja kuulata oli iga kandi peal. Isegi elusad lambad olid kohal. Kusjuures ka maainimesele on lamba nägemine juba vau efektiga. Lapsel lasin atraktsioonidel hüpata, maitsesime ühte ja teist. Suuri oste ei teinud, kuid kanepiseemnetega karask tundus huvitav (seemned krõmpsusid toredasti hamba all) ja leidis tee kotti. 

Ja siis ta tuli, vihmasabin. Päris korralik. Plats oli otsekui võluväel inimestest tühi. Kes siis kus varju leidis. Mina ostsin vihmakeebi. 2.- eurot, poes maksab sente. Aga oma villast kampsunit ei tahtnud kohe kuidagi märjaks kasta lasta. Tore oli, et keegi ettenägelikult neid ka müügiks võtnud. Kuid siis oli mul kahju käsitöö tegijatest. Ühte eseme valmistamiseks kulub aega (sõltuvalt tootest), materjali ja et kaup müüks, peab tal olema mingi uudne nägemus (oluline on eristuda teistest tegijatest). Keebimüüja saab aga kasutada ära olukorda, ise ei ole vaja teha muud, kui hankida keebid ja loota vihma.  Õnne on vaja ikka kõigile. Igatahes oli hea meel näha, et ikka prooviti selga ka etnokampsuneid ja ehk said ka käsitöötegijad oma kaupa müüdud.

Aga enne kodupoole asutamist märkasin Sepa mahetalu müügiplatsi. Olen ammu nende blogi piilunud ja tean, et nad jäätist müümas laatadel käivad. Ammune soov, seda jäätist proovida, sai ka lõpuks teoks. Pean ütlema, et ma ei ole enne nii head jäätist saanud. Parajalt magus, mitte ülesuhkrustatud nagu kipuvad meie poejäätised olema. Tublid tegijad on mind alati inspireerinud. Sepa mahetalu perenaine seda kindlasti on.