Kunagi on oli mul kodus üks kapisahtel pühendatud
poolikutele või õigemini mingit nokitsemist vajavatele asjadele, siis oli neid
sealt hea võtta, ei olnud vaja järge pidada, mis tehtud mis tegemata. Nii
rändasid sinna sahtlisse pluusid, mis vajasid nööpi või katkised sokid ( kui
kannatasid parandada) või lahtine õmblus jne. Selles mõttes oli see hea, et
kellelgi ei olnud võimalik selga panna katkist eset. Ja kui mees käib ringi auk
püksipõlves, siis annab see aimu ju laisast naisest J Kus selle häbi ots.
Samas mingis mõttes oli selline sahtel halb ka - kui sahtel väga täis sai, oli
see selline sunni-allikas – ikka peab, peab, peab ja selline sunnitud tegemine
on omakorda paras stressi-allikas. Nii, et hetkel ma selliste asjade üle ei
stressa ja asjad, mida putitan, satuvad ette pigem juhuslikult.
Juhuse tahtel sattus minu kätte tont teab kust üks tasku
(ega muud nime anda ei oskagi). Kui mul oleks veel olnud selline tegemist
ootavate tööde sahtel, siis oleks ta seal oodanud. Alles ma teda hoidsin
lihtsalt sellepärast, et takune-linane mulle meeldib, aga kasutust ta ei
leidnud, kuna punasega kanditud ääred mulle ei sümpatiseerinud. Ega sellisel
taskukesel mingit praktilist väärtust polegi.
Aga võtsin ta siiski ette ja n.ö otsisin talle kasutusala. Kandi
harutasin ümbert ära ja veidi heegeldamist ka ning asjal teine ilme. Et ese n.ö lötakas ei jääks, õmblesin tagusele tasku ja panin papi tugevduseks.
Nii toidus
kui elus peab olema vürtsi. Seekord hakkab see tasku hoidma vürtsikaid
maitseaineid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar