Minu jaoks on kindel energialaks külaskäik. Suurema „laksu”
annavad positiivsed inimesed, kellel on põnevad hobid ja ilus kodu. Kuid samas
ei ole see ilus kodu ka nii väga määrav, pigem ikka rõõmsameelne vastuvõtt. Ja
eile ma selle laksu sain, päris suure :D Koju tulles tundsin, et mul oli nii
palju energiat ja lausa lust oli veel hilisõhtul aias toimetada. Nimelt oli
minu võõrustajal imekena aed – selline läbimõeldud ja kenasti hooldatud ning
perenaine nautis igat oma taime ja kivikest. Mina sain tõelise vau-elamuse ja
õhina ka oma aias midagi ilusamaks muuta. Ma imetlen selliseid inimesi, kes tahavad
ja oskavad oma kodu ja aeda nii-nii-nii maitsekalt kujundada, kellel on
tahtmist ja pealehakkamist kõige sellega mässata.
Minu aed on mingis mõttes alles algusjärgus. Saan aru, et ka
aeg on aia kujundamisel suur abimees. Mõte tahab settimist ja uisa-päisa
tormamine vist tekitab ainult tühja tööd. Kuid ma ka ei oska. Labida kipun
maasse lööma akna alla, nagu olid lillepeenrad minu lapsepõlve kodus ja ka
teistes taluaedades. Mul puudub selge nägemus, milline võiks minu aed välja
näha. Võin vaadata lõputult igasugu ajakirju ja aiandusraamatuid, milles on nii
uhked ja ilusad aiad, rikkalikult lopsakaid lilli ja varjuandvaid puid-põõsaid.
Neid vaadates tekib nagu mingi selgus, aga kui lähen alustama oma mõtet, ei ole
see nagu see. Ilmselt vajab mõte veel küpsemist.
Aga seni peavad mu lilled õitsema
akna all, nagu vanasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar