Kalamehejutud

Minu peig on kalamees…. Neid laulusõnu võin ikka ja jälle laulda, sest nii ta on. Kui kevadel jää minema hakkab, siis minu mehes tekib rahutus ja n.ö läinud ta ongi. See on hobi, mis paneb tal silmad särama, käed käima ja jutugi jooksma.  Tegelikult ma mõistan, et vaikselt looduses olemine, kui samas on olemas ka ootus – äkki näkkab, on puhas rõõm ja stressimaandus. Igal ühel oma, minu stressimaandaja nr 1 on käsitöö, vaatamata sellele, et ma midagi suurejoonelist ette ei võta. Aga ootus on ikka üleval – milline see või too ese välja tuleb. Sellega on samuti nagu kalalkäiguga – mõnikord ei näkka (ei lähe õnneks) ka, nii ka minu käsitöö ei tule alati ootuspärane välja. Samas ega me kumbki sellepärast meelt ei heida, mees läheb kalale ikka ja mina nokerdan oma asjade kallal ka ikka.

Lapse valik hakkab nüüd kalduma isa poole. Kui ta väiksem oli, tahtis tema ka väga tikkida ja kududa. Ühte salli koob ta küll siiamaani, s.t päris Tanel Padariks ei saanud (olin ikka nii hämmingus, kui saates „Laula mu laulu” lõi Tanel ise silmused vardale ja kukkus kuduma), aga põhimõtteliselt ta teab, kuidas kudumine käib. Igatahes, kui minu poju esimeses klassis käis, siis tahtis ta nii väga tikkida, et oli valmis seda pooleliolevat tikkimistööd ka kooli kaasa vedama. Kui mina siis vaikselt julgesin hoiatada, et ära ikka võta, mine tea, võib-olla hakkavad teised norima, siis poja ütles, et ma kannatan selle ära :D Nii-nii suur oli lapse tahtmine. Nüüd paraku ta enam tikkida ei taha, aga isaga kalale on ta küll valmis minema. Mõnikord küll näib, et isa rõõmuks, aga mine tea, võib olla leiab temagi selles tegevuses kunagi kirge ja mõni piiga võib laulda, et tema peig on kalamees… :D

Viimaselt käigult oli laps väljatõmmanud 4 purikat (ei ole kalamehe jutt :D)