Seekord heegeldasin ühe kapisseisnud kootud kleidi pärast.
Kleidi saamiselugu nagu ei teagi, kuidagi kusagilt on see minu kappi siginenud
ja seal siis olnud lihtsalt lükata-tõmmata. Liiga lühike näis kogu aeg. Ei ole
ma mini kandja enam või õigemini olen pidanud end kogu aeg (ka siis kui noor
olin) kord paksuks siis kord liiga vanaks :D ja tegelikult pole teab mis suurt
vanust veel ollagi, rääkimata suurest paksusest :D Vot mida teeb liigne
enesekriitika. Aga ennast ju ikka ei ületa, sellepärast mugandasin kleiti enda
järgi (mitte ennast kleidi järgi). Alla äärde heegeldasin parajalt laia pitsi.
Küll ma seda altääre ringi mõõtsin mitmeid kordi, et ka pitsiring ilusti
altäärega klappima hakkab. Esialgu näiski kõik vinks-vonks, hakkasin külge
õmblema ja tuli välja, et pea 20 cm on minu heegeldis laiem. Egas midagi, kuna
suur töö oli tehtud, siis harutama ei hakanud, võtsin veel kord heegeldamise
ette ja heegeldasin lihtsalt ülemist poolt veidi kokku ja siis saigi paras.
Minu arvates pruun ja lilla täiesti sobivad omavahel, aga siiski näis veidi
imelik, kui ainult all ääres on pruuni. Et kogu tööst mõjuvam üldpilt jääks,
siis heegeldasin ka väikese satsi ette. Tegelikult tegin ka selle satsi osalt
nööpide pärast, sest mis ilu neist nööpidest ikka on, kui nad seisvad nööbikarbis
kasutult. Nööbid on võib-olla isegi ennesõjaaegsed, nimelt olen saanud päranduseks
need oma vanatädilt, kes sündis 1894. Millisest ajastust temal need olid, ei
ole mul õrna aimugi, aga nööbid on väga huvitavad, ainult kahju, et neid vaid
kolm oligi.
Kohati tundub, et olen nagu Ants-Tagurpidi, sest selline
tume ja kootud kleit mitte kuidagi suvesse ei passi ja ka suviseks tegemiseks
on natuke raskepärane. Suvel on ju kõik nii kerge ja helge, et ei tea isegi,
kuidas see kleit mulle just nüüd meelde tuli. Aga tahes tahtmata (õnneks küll
veel mitme kuu pärast) tuleb sügis ja siis on kleit mind ootamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar