Jaaniaja kudumine

Vanadest rahvakommetest kinnipidamine kohe kuidagi ei tule välja. Minu lapsepõlves toodi alati jaanideks ja suvistepühadeks kased tuppa. Pidasin ka plaani, aga no jäi…. Ilmselt ei ole ka me ise enam sellised, kui olid inimesed üks põlv tagasi. Püha ja pühadust on vähem ja ei oska ka seda enam ilma kommertsita luua. Miskit ma siiski sättisin. Pojengid lõhnavad nii ülihästi, et ehk tuppa ma neid vaasi tõin. Et oleks toas veidigi pidulikumat hõngu.

Samuti ei ole ma kindel, et jaanipühade ajal vanasti varrast klõbistati. Vaevalt küll. Aga mina kudusin, kuna kõigist käikudest jäi aega üle ja jõude on nii raske istuda. Valmis sai lihtne sallike, millega ma päris rahule ei jäänud. Ilmselt olen mina kõige viimane käsitöö viljeleja, kes annist pole kudunud. Seekord sai siis teoks, aga natuke rohkem mustrikordi oleksin võinud kududa, pisut ahtake jäi. Aga esimese vasika kohta räägitakse teadagi mida. Teine kord olen targem :D ja uurin rohkem teiste tehtuid. Häid nõuandeid pakub näiteks Helen oma blogis.

Jaanilaupäeva õhtul tuli taevast vahelduva eduga teadagi mida, ikka vihmakest. Aga ka päike ei jätnud end päriselt pilvede varju. Üle põldude avanes maaliline vaade. Minu laps juhtis sellele tähelepanu. Nii armas, et ta ka peale arvuti ekraani suudab midagi tähele panna. Kõik ei ole veel kadunud :)