Kui meid on palju...

...ja mõni neist paljudest tahab mugavalt maas lösutada, siis selleks puhuks sättisin juba ammuunustatud diivanist allesjäänud patjadest ühe põrandapadjaks (uhh, sain vaat et ühe lausega kõik ära öeldud :D).
Tegelikult käib lösutajaid meil harva, tavaliselt sätivad külalised end ikka kombekalt diivanile istuma, ainus kellele enam diivaniruumi ei jagu olen ma ise. Sestap on see padi oluline just mulle endale. Selle padja katteks ohverdasin jupi takusest seelikust ja see osa, mis puudu tuli, sai linasest kangast lõigatud. Heegeldatud linik on vanatädi aegadest ja takused pitsiribad heegeldasin ise juurde. Mõlemale poole otstesse õmblesin puupöörad (kui neid nii võib nimetada), kuigi avatav on ta vaid ühelt poolelt.
Käsitöö indu hetkel on ja ei ole ka. Soe on mulle alati meeldinud, aga seekord vaatan ilmateadet pilguga "kui kaua seda leitsakut veel lubatakse, kas ära juba ei lõppe". Küllap võtab see kuum ka käsitöö isu maha. Aga küll ta tagasi tuleb, nii nagu kuumuski ei kesta igavesti ;)