Aeg läheb linnutiivul, saan ikka ja jälle tõdeda. Juba viis aastat olen kulutanud oma uue kodu uksi. Uksed kulunud veel ei ole, ja mina oma elamise sättimisest ka väsinud ei ole. Kuigi mingid asjad on saanud selle aja jooksul selliselt paika, mille üle ma enam pikemalt ei juurdle, on siiski tegemata ja alles plaanimisjärgus asju ka. Mõni asi näib, et jääbki. Nii on, kui kolida sisse enne, kui viimane lihv on tehtud. Siis ühel hetkel nagu ei häirigi enam ja asja käsile võtmine venib. Nii oli minul kardinatega. Nad olid küll akende ees olemas, aga ei olnud just sellised, nagu oma vaimusilmas ette kujutasin. Pärast viit aastat hoo võtmist, sain nad lõpuks ühe päevaga selliseks nagu soovisin.
Vaatan, et ei ole juba pikemat aega midagi käsitöist postitanud. Tegelikult ei ole ka neis kardinates midagi erilist, lihtsalt üks värv ja paar palistust, seega ei hakanud neid mitte pildistamagi. Aga ometi ma midagi omal vaiksel moel ikka nokitsen ning ei pääse üle ega ümber taas kardinatest. Ühest suvisest Maretist lugesin nippi - vanast kardinast nõudepesulapp - ja otsustasin ka järgi proovida. Natuke lõikumist ja jämedama heegelnõelaga lihtsat heegeldust ja valmis kolm lapikest.
Nõudepesu lapp on ka ära testitud ja peab ütlema, et ega ei tasu vaeva ära (ega nende tegemist ei saa ka vaevaks nimetada), pärast nõdepesu jääb lappi liiga palju vett ja läheb kiiresti n.ö käest ära. Muidugi hea võimalus on panna ta kraani külge rippuma.
Kaks heegeldasin nõudepesuks, kolmas jäi ihupesuks ;) Ja peab mainima, et selleks sobib kardinanuustik kõige paremini. Eriti kuivharjamiseks, on parajalt kare ja siiski piisavalt pehme ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar