pühapäev, 17. august 2014

Niisama



Suvine menüü muutub just täpselt nii, nagu suvi ise areneb. Maasikad on juba unustatud või õigemini ootavad oma söömise järge sügavkülmikus ja moosipurgis. Veel ei ole õige aeg. Ka punase sõstra põõsad on nukralt vaid rohelised, sest on oma mammukesed loovutanud pererahvale ja ei saa salata, et ka linnud on oma osa saanud. Veel saab haarata mustsõstraid ja viimaseid veel kõlblikke tikreid. Ootamas on juba peaaegu valmis õunad.
On külluse aeg.  Nii mõnus on hommikuti peenarde vahel jalutada ja haarata kaasa võileiva peale peterselli, tilli, sibulavart ja kurki. Kui virgem olen, siis näpistan kaasa ka ohtralt saaki andvalt suvikõrvitsa taimedelt kollaseid vilju, et neist hommikueine valmistada.  Selleks tuleb pannil viljad kergelt wok´ida  ning ülevalada riivjuustust, petersellist, purustatud küüslaugust, õlist  kokkusegatud kastmega. Maitseb ülihea.

Olen ikka mõelnud, et roose ma kasvatama ei hakka,
sest roosid on kapriised ja minul ei kannatust nende hooldamisega tegeleda. Aga
selline on vist külgetõmbeseadus, et mida sa kõige vähem ootad ja tahad, selle
sa ilmtingimata saad. Mul on juba neli roosiistikut, kõik on kingitud ja suuri
kapriise ei ole veel täheldanud.  Pigem
olen tundnud ikka rõõmu uutest õitest ja roos on ikka tõeline pilgupüüdja.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar