Niisama

Suvine menüü muutub just täpselt
nii, nagu suvi ise areneb. Maasikad on juba unustatud või õigemini ootavad oma
söömise järge sügavkülmikus ja moosipurgis. Veel ei ole õige aeg. Ka punase
sõstra põõsad on nukralt vaid rohelised, sest on oma mammukesed loovutanud
pererahvale ja ei saa salata, et ka linnud on oma osa saanud. Veel saab
haarata mustsõstraid ja viimaseid veel kõlblikke tikreid. Ootamas on juba
peaaegu valmis õunad.


On külluse aeg.  Nii mõnus on hommikuti peenarde vahel
jalutada ja haarata kaasa võileiva peale peterselli, tilli, sibulavart ja
kurki. Kui virgem olen, siis näpistan kaasa ka ohtralt saaki andvalt
suvikõrvitsa taimedelt kollaseid vilju, et neist hommikueine valmistada.  Selleks tuleb pannil viljad kergelt
wok´ida  ning ülevalada riivjuustust,
petersellist, purustatud küüslaugust, õlist 
kokkusegatud kastmega. Maitseb ülihea.


Olen ikka mõelnud, et roose ma kasvatama ei hakka,
sest roosid on kapriised ja minul ei kannatust nende hooldamisega tegeleda. Aga
selline on vist külgetõmbeseadus, et mida sa kõige vähem ootad ja tahad, selle
sa ilmtingimata saad. Mul on juba neli roosiistikut, kõik on kingitud ja suuri
kapriise ei ole veel täheldanud.  Pigem
olen tundnud ikka rõõmu uutest õitest ja roos on ikka tõeline pilgupüüdja.