Ökojalajälg

Reedel juhtusin vaatama telerist Norra doksarja "Uskumatu, et keegi võib seal elada" ühte seerijat ja mulle meeldis see. Meeldis see olemine ja loodus ja inimesed - kõik meeldis. Uskumatu, kuidas nii tsiviliseeritud ühiskonnas mõni inimene suudab  iseendaks veel jääda ja ei lähe kaasa selle arutu tarbimisega. Samas jah, eks see nähtu oli ka äärmus.

Ise ma mingeid põhimõtteid järgin, aga ökoinimeseks end pidada küll ei saa, vaatamata sellele, et tegelikult olen ma sündinud sellisesse keskkonda, kus piim saadi lehma käest, aiasaadused oma põllult, vill oma lammastelt jne. Isegi esimese külmkapi ostu mäletan, enne seda asendas külmikut kaev.

Kaasajal on mahe ja öko tõusvad terndid, ja kohati näib, et äraleierdatud sõnad. Inimene peab oskama ise arukas olla, et seda maailma oma lõputu tarbimisega ära ei hävita. Sellised tõsiseid dokfilme võiks veidi sagedamini näidata. Ehk on nad inspireerivad veel mõnele, peale minu.

Mina aga hakkasin mõtlema oma ökojalajälele ja vaaremade oskustele, millele meie, kaasaegsed, paneme vist küll punkti. Poest saab kõike osta ja enam me ei vaevu selliseid asju, mida kergelt kätte saab, ise tegema. On ikka palju asju, mida minu ema veel oskas, aga mida mina temalt ära ei õppinud. Lõnga ma kedrata ei oska, lehma kardan, vast ehk kanade pidamisega saaksin hakkama kui nad liiga julgelt mulle otsa ei vaata ja kukk kurjaks ei lähe :D Verivorsti ei ole ma kunagi teinud, kaerakile ei ole kunagi keetnud (aga maitse lapsepõlvest on meeles), vaid sülti olen kunagi keetnud. Seebi tegemisest ei tea ma midagi, küünlaid ostan poest. Ja neid asju tuleks ikka veel ja veel, mida ma ei oska ja pole tarvidustki osata.

Küll aga ise kasvatan  köögivilja-kartuleid, hoidiseid teen ka ja marjul-seenel käin ka. Raiskamiseks pean pesuloputusvahendi ja paberrättide kasutamist, seega neid ma poest ei osta. Pesu kuivab õues ja lõhnab värske õhu järgi ja paberrätti asendab vesi ja käterätik. Viimasel ajal olen avastanud ka äädika-sidruni koosluse heaks puhastusvahendiks, seega kodukeemiat kasutan ka vähe. Raamatuid laenutan raamatukogust ja vahest harva käin kaltsukates ka. Leiva-saia kilekotid hoian alles ja leiavad taaskastutust ning poes käin riidekotiga, kui kott koju ei unune (mida juhtub liiga sageli).

Seega arvan, et minu ökojalajälg on selline keskmine ja mõtlemis- ning tegutsemisruumi veel on.
Kahju ainult, et keset tööpäeva seda Norra dokfilmi näidatakse ja ka järelvaadata seda ei saa.