Vihmahoogudel näikse olevat ainult õige pisut vahet. Kahju on lilledest peenardes, kes pärasat põuda peavad hakkama saama sellise veehulgaga. Ilmataat tegutseb omasoodu ja ei saada just meile sobivat ja meelejärgi ilma. Iseenesest vihma vastu pole mul suurt midagi, mõnus krabin plekkkatusel on nagu rahustav meloodia, mida võib kuulama jäädagi. Hommikukohvi juures märkasin, et aknast avaneb vaatepilt annab aimu saabuvast sügisest. Linnud olid kogunenud elektritraadile koosolekut pidama, küllap hakkavad valmistuma rännakuks. Viimased hilinejad sättisid end ka ritta ja kes teab, millist nõu nad pidasid. Olen vilets linnutundja, aga ehk olid nad kuldnokad? Aga nähtud vaatepilt pani mind mõtlema sellele, et kus need linnukesed enne elektri leiutamist oma koosolekuid pidasid, kas inimene on ka lindudele ulatanud abikäe oma tegevusega ja neil on nüüd lihtsam koguneda või on hoopis teinud karuteene? Sellised filosoofilised mõtisklused hommikus :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar