Iga aeg on hea...

Hiljuti helistas mulle minu eakas tädi, kes muu jutu sees mainis, et möödunud aastal ta tükeldas ja pani kõrvitsad sügavkülma ning pärast proovis neist traditsioonilist kõrvitsasalatit äädikaga teha. Olevat maitsenud nagu kumm ja kogu kupatus sai ära visatud. Sinna juurde mainis, et ega vanainimene enam ei tea tänapäeva asju ja ei oska süüa ka teha. Küllap aitavad sellisele mõtlemisele kaasa ka kokaraamatud, mis on täis toiduainete nimetusi, mida vanasti polnud olemaski.Ja sinna juurde harjumuse jõud...
Hakkasin siis mõtlema, et jah, kunagi tundus küll, et kõrvitsat saab valmistada vaid äädikaga salatiks või siis kõrvitsa-manna supiks. Fantaasiat ikka kasutati oluliselt vähem, või õigemini seda ei kasutatudki. Nagu oleks kõrvits siis mürgine, kui ta ei ole koos äädikaga :D
Mulle näib, et minu põlvkond on juba loovam. Mina ikka miksin küll erinevaid toiduaineid. Aga kui vaatan kokasaateid, kus imelise kergusega pannakse kokku täiesti isesorti  tooteid, köögivilju vaid kergelt kuumutatakse, siis näen, et olen ikka paljuski vanade harjumuste juures kinni. Al dente köögivili on mulle kui tegijale võõras. Samas maitseb ju imehea.
Arvata on, et ka meie lapsed on köögis juba teistmoodi kokad ja näevad asju ka meist erinevalt. Minu vanem laps armastab küll kokata. Eriti armastab ta  katsetada uusi roogasid ja osaleda oma katsetustega ka erinevatel konkurssidel. Minusse ta küll ei ole :D Mina kogun toiduretsepte (seda juba kooliajast) ikka mõttega, et see näib hea ja selle ma proovin järgi teha. Mõnikord teen ka, aga enamasti jäävad need retseptid vihikusse. Kooliaegne vihik on juba ammu täis saanud :)
Aegu tagasi osalesin ühel märkmiku tegemise kursusel. Valmistatud märkmik sai selline paks ja korralik. Otsustasin selle nüüd kokaraamatuna kasutusele võtta, sest ega harjumuse jõud - huvitavad reteptid üleskirjutada - pole kusagile kadunud :D Otsisin oma pudi-padi varudest midagi, mis võiks iseloomustada minu kokaraamatut ja leidsin, et kõige maiam karu, karupoeg Puhh võiks anda iseloomu küll minu märkmeraamatule. Külge liimisin ka väikese riputuskonksu ja panin ta märkmetahvlile rippuma, et ikka käepärast võtta oleks. Loodan, et mitte ainult kirjutamiseks :)