Ikka ja jälle ma üllatun ja olen tegelikult kurb, et ma ise
selliselt üllatada ei oska. Kui klient toob teenindajale tükikese omaküpsetatud
saiakesest, siis on see kuidagi eriti armas. Olen väga õnnelik, et just mulle
on jagunud selliseid kliente. Saiake oli väga maitsev ja sattus päeva, mil ma
oma lõunaeine olin koju unustanud. Võib-olla oli see telepaatia? :)
Kevad aga hakkab minema seda nägu nagu mulle meeldib - ei liiga soe, ega liiga palav. Vihmakest on ka paras jagu tulnud ja minu istutatu kõik kenasti kasvama hakanud. Vähemalt millegiks on jahedus ka hea olnud: lilled ei ole ülehelikiirusel ära õitsenud.
Kuts kasvab see-eest arutult kiiresti. Tirin teda igal õhtul sülle ja olen kindel, et varsti ma seda teha enam ei jõua. Muidu on ta aga selline armas mõmmi, kes oskab üllatada oma küllaltki aruka olemisega. Igatahes tundub, et ta võtab päris hästi õppust ning on värskendav kõigile pereliikmetele, eriti lapsele. Eelmise koera võtsime siis, kui poiss ise oli beebi ja temal sellist vau efekti koerast olla ei saanudki, nad olidki koos ja kasvasid koos. Nüüd aga oli koera majja toomine kaalutletud otsus ning ka laps oli osaline otsustamisel. Kassi käest ei küsinud küll keegi, aga ka tema on huvitatud. Käib ja luurab ümber koera ning aegaajalt paneb käpaga ka, jättes seejuures küüned välja võtmata. Igatahes nalja saab küll neid vaadates.
Nii vähe ongi õnneks vaja - mõni väike üllatus, üks kass, üks koer :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar