Hajali mõtteid

Väljas on ikka tõeline kevad juba, kuigi mõnel aastal oli maapind sellisel ajal ilmselgelt veel lumehangede all. Seekord aga olen juba sõrmed saanud natukene mullaseks teha, maad kaevata ja umbrohujuurikaid välja noppida. Kuigi enamasti kõnnin veel kärsitult mööda õue tõsise tegutsemissooviga. Midagi saab ju teha kah, aga üldiselt on ikka vara veel.  

Muidu on kõik aga rööpas,  nii tööl kui kodus kui ka puhkehetkel. Isegi kinos käisin. 1944 sai vaadatud. Oli sünge ja õudne.  Kui see jube tulistamine pihta hakkas, siis ikka panin silmad kinni ja mõtlesin, et oli mul seda vaja. Stereoheli võimendas asja veelgi. Tagantjärgi muidugi meeldis. Ja puudutas ka otseselt. Kujutasin ette, kuidas minu isa seal Sõrve Sääre lahingutes mööda kaevikuid jooksis. Nüüd tahaks üle küsida, kuidas kõik oli, aga sellega olen juba 15 aastat hiljaks jäänud.  Nii on, et  kõike ei märka või ei oska õigel ajal. 

Kohvikutes olen ka vahepeal käinud. Werner ja Supelsaksad, kaks suurepärast kohvikut kahes suurepärases linnas. Head koogid ja mõnus interjöör ning kõige olulisem – toredad kaaslased, mis sa hing veel ihkad.

Natuke nalja ka, mis minuga aeg-ajalt juhtub. Nimelt oli mul tööjuures vaja isiklikku fotokat kasutada. Mõtlesin, et võtan äsjavalminud eelmise postituse kindad ka kaasa ja pildistan ühtlasi ka neid. Nii tegingi. Pildid valmis, toimetasin edasi. Mingi aeg oli vaja prügikastikaant avada ja mis ma näen, kindad seal. Ju ma siis koti asemel nad prügikasti saatsin. Kui kurdan oma hajameelsuse üle, siis mõni nii naljaviluks ütleb, et vaata passi ka. No ei ole veel nii eakas, et seda saaks vanusega vabandada. Millega siis võiks :D

Igatahes kodus fotografeerisin oma kindad uuesti üle, mitte et prügikast neid nüüd kahjustanud oleks. Lihtsalt õueavaruses tehtud fotod näivad mulle kenamad.