Kui tahad istuda, mine kodust ära :D

Kodused päevad mööduvad hoogsalt. Mõni päev on tunne, et õhtu on käes ja ma pole veel istuda saanudki. Keegi küll ei keela mind istumast, aga hoog on sees ja seda toimetamise hoogu ei tohi ometi raisku lasta minna. Tööd jagub, nii toas kui õues. Kodudel on ju see omadus, et nad on pidevas arenemisjärgus. Meil küll on. Ise saab igasugu töid pidevalt  juurde genereeritud, näiteks mõne vana peenra likvideerimine või mõni uus peenar. Lõviosa ajast võtavad maasikapeenrad. Selle aasta saak on helde, nii et  muudkui nopi ja puhasta.

Istuda olen tegelikult saanud küll, aga seda kodust väljas. Tegelikult ei ole see nii plaanitud olnud, pigem on juhtunud. Loosiõnn ei naerata just sageli mulle. Seekord aga oli õnn minu poolel ja võitsin 4-päeva piletid Euroopa meistrivõistlustele EU-23. Kuna ma ei olnud mitu päeva oma meile vaadanud, siis võidust sain teada alles siis, kui esimene päev oli juba alanud. Eks esialgu tekitas võidust teada saamine vastakaid tundeid, ei olnud ma ju üldse arvestanud sellega, ja õigupoolest oli ammu meelest läinud, et lahendasin ristsõna ja saatsin ära ka. Veidi mõtet seedinud, otsustasin siiski ühe päeva staadionil veeta. Eelkõige pesapoju pärast ja veidi ikka enda pärast ka, pole ju minagi ammmu staadionil viibinud ja publikuks ei ole ma mitte kunagi olnud ning Euroopa meistrivõistlusi olen vaid telerist näinud. Kuna olen üsna spordikauge, siis kaasa oskasin elada vaid Grete Šadeikole. Kuid mulle meeldis, kõik see olemine. Tore oli jälgida nii staadionil toimuvat kui ka publikut, oli ju kohal tõeline rahvastepaabel. Pausi ajal jalutasime Kadrioru pargis, ka seal ei olnud ma ammmu käinud või õigemini, kindlasti kunagi olen, aga mälusopist seda kohta ei leidnud :D Nii et oli lõõgastav päev, mil istuda sain mõnuga, järgmiste päevade jagu ka :D

Istumas käisin ka ühel külateatri etendusel. Oli tore ja õpetlik jant. Lõbus ka. Minu leitud etenduse point tuleb ammusest punasest kultusromaanist "Kuidas karastus teras"ja selle peategelase Pavel Kortšagini öeldust: elada tuleb nii, et hiljem ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast. (Ostrovski)