Neli käimist

Kodukülla satun viimasel ajal üha harvemini. On rohkem teisi käimisi ja ega seal minu ootajaid ka enam palju pole. Siiski, kui kord lähen, siis ikka käin enamasti kõik minu ootajad läbi: oma tühja lapsepõlvekodu, eaka tädi, kalmistul ja rannas. Mõnikord ikka veel mõne lähedasema inimese juurest ka, kuid need neli paika saab alati läbi käidud.

Ega see viimane käikki teisiti ei kulgenud. Lapsepõlvekodus sõime pesapojaga mõned tikrid põõsa küljest, käisime tiiru toas ja ega seal midagi ei olnudki rohkem teha. Kuigi see paik tähendab mulle ikka rohkemat kui lihtsalt koht, siis ilma inimesteta on tühi ja kõle.

Koduranda minekuks olid meil kaasas nii ujukad kui ka joped. Igaks juhuks, kes neid ilmasid ikka teab. Välja kujunes nii, et käisin peaaegu ujumas küll, aga jopega, s.t põlvini ikka pidin vees ära käima, aga külm tuul ei lasknud jopet seljast maha visata. Vesi oli isegi soe, võrreldes õhuga. Rannaäär meenutas nii väga juba sügist: mitte kedagi peale lindude näha ei ole ning tugevad tuuled on adru ja muud sodi randa uhtunud.
Vähemalt võin öelda, et olen sel aastal vees käinud ;)

Varbad liivas

Näkkas terve õiega, üle jäi vaid lugemata, kas armastab või ei armasta :D 

Linnukesed tühjal rannal.

Meri oli hülgeall ja pilved sünkjad.

Koduteel oleme ka pea igal aastal põiganud alla ühelt metsateelt, kus teadupärast peaksid mustikad olema. Olid ka sel aastal. Minul oli ikka väike ämbrike ka kaasa võetud, igaks juhuks. Selleks ajaks oli küll juba vihma hakanud sadama, kuid ega mind see küll ei pidurdanud. Pidurdas aga pesapoega, kelle arvates ei olnud mingite mustikate pärast mõtet märjaks saada ja üleüldse oli kolm aastat tagasi selles samas paigas rästik rõngas. Kui aus olla, oli ka minul see rästik kogu aeg meeles. Kuna aga minu tops ei olnud suur ja marju sa otse teerajalt korjata, siis sai korilase kirg kartusest võitu. Nüüd on vähemalt meil 1 liiter mustikaid sügavkülmas.