Kahekümneneljas

 

*Maa on nii märg, et jalgeall lirtsub. Samas õues on suht soe, ja kõpitsesin õhtul lillepeenarde kallal. Pärast vaatasin mitu tundi telefoni. No ütle nüüd ajaraiskajat, ega ma seal midagi asjalikku ju ei teinud, lihtsalt vaatasin ühte vlogi, teist vlogi ja kolmandat vlogi. Mind inspireerivad need noored jutustajad kasvõi koristama. Kuid kahjuks oli kell palju, seega läks saadud inspiratsioonilaks raisku 😀

*Oleks meil üks kitseke, saanuks ta palju rohtu süüa. Muru kasvab selle sooja ja vihmaga ülihästi. Olin sunnitud niidetud muru kokku riisuma ja komposti vedama. Kitsekest meil ju pole.

*Terve Eesti ehitab vist. Mul oli aega ehituspoes aega veeta, sest mu küljeluu unustas, läks koju seda unustatud asja üle vaatama ja mina jäin poodi aega parajaks (loe: vahtima) tegema. Oma vaatlusel tuvastasin, et väga suur külastajate inimgrupp olid noored pered, isa-ema, 2 või 3 last. Valiti laminaati, põrandaplaate jm vajalikku, isad tähtsalt koguseid arvutamas, emad lõplikku valikut tegemas ja lapsed arvasid ka midagi, aga enamasti ajasid oma muud valikut peale või hüppasid siis niisama. Selle peale ajamisega jäi kõrvu déjà-vu-na ühe ema vestlus lapsega, kus ta mainis ka asjade rohkust ja kokkuostmise vähest mõttekust. Mina premeerisin end ootamise eest ilusa siilikübaraga. Õue ju ikka võib lilli juurde osta 😀

*Sõbranna käis lobisemas ja meil oli vähe aega, seetõttu me jutud olid nii seinast seina ja jäid kuidagi poolikuks, sest mõtted peas jooksid ülikiiresti ja uus mõte sõitis jälle sisse ja vana teema jäi sinnapaika. Superstaarisaates oli tore kohata ühte tuttavat nägu. Ja ega ma ei suutnud jäätist, mis kapis oli, söömata jätta. Hea oli 😋

*Vaatasin oma andmeid riigiinfosüsteemides, sest kunagi oli mul ka hot-i postkast, seega  otsustasin kontrollida, et kas mu andmed ikka on muudetud. Digiloos leidsin oma rahvuse: abasiin.

*Olen nüüd veendunud, et töö teeb inimese õndsaks. Hakkasin õhtu eel hoovi tänavakive puhastama. Tööriistad olid algelised, seega võttis kõik aega, ja nii saabus märkamatult õhtupime. Oleksin võinud ju pigem lugeda, koera paitada, logeleda. See hoov on meie oma privaatne ala, ja ega see ülemõistuse hullus olukorras ei olnud. Aga lihtsalt hakkasin tegema, töö tulemus oli kohe näha ja tunne endas oli mega hea, nagu oleksin midagi suurt teinud.

*Õhtust üksindust leevendab telefon. Rääkisime maast ja ilmast, seega teemasid jagub, alustades Kaja Kallase juustest, lõpetades koolide sulgemise teemadega. Jäime ikka positiivseks.