Kahekümnekolmas

 

*Enda arvates olen hea kuulaja, aga mõnikord saab mõne inimese puhul mõõt täis. Kui on puhas südamelt ära rääkimine, kuulan alati, aga lollusi kuuldes kipuvad minu kõrvad lukku minema. Täna oligi selline päev, mil keegi puistas südant, sest tal oli elus olnud sündmus, mis tuleks hingelt ära rääkida. Kuulasin ja lohutasin. Teine aga pani lihtsalt segast ja tundsin, kuidas kannatus tahab katkeda. Kasutasin ignoreerimise kunsti, õnneks sai vist aru.

*Väga vastuoluline päev. Kõigepealt nägin esimest korda elus päris elustamist. Üks mees lihtsalt kukkus kokku ja pealtnägija mees hakkas teda elustama ning tema sõbrad samaaegselt tegelesid kiirabile teatamisega. Aega läks umbes 10 min ja kiirabi võttis üle. Eelnevalt oli aga see abistaja teatanud oma seltskonnale, et broneerime oma praamipiletid ümber, kui kiirabi enne praami väljumist ei jõua. Mehe kindel soov oli aidata. Kiirabi jõudis napilt ja nad jõudsid ka praamile. Mehe käed olid väga väsinud, pisarad üleelatust silmas. Naine kallistas teda ja minul pisarad jooksid meeleliigutusest. Olin vaid pealtnägija. Laevas olid järjekorrad. Tellisin kohvi ja desserdi ning otsisin kohta, kuhu istuda. Ühel laual oli poolik veepudel, istusin sinna. Pikalt seal olla ei saanud, sest tuli üks madaam ja ütles et ega see pudel niisama seal laual ei seisa, tema koht. Olen selliste ootamatute rünnakute vaimselt kuidagi kaitsetu. Raputasin vaid pead ja leidsin endale uue koha. Mu hing aga oli sellest, et üks ego laiutab 4-ses lauas ihuüksinda, ei ole valmis jagama, kurb. Või mis kurb, lausa vihane. Et see kohv sellisele eidele kurku kinni jääks, oleksin tahtnud öelda. Mõni inimene on valmis ennastunustavalt aitama ja teine on lihtsalt mats. Need matsid võiks ju paika panna, ja mõnikord olen ka seda teinud. Aga seekord oli minust vanem naine ja mu hing oli juba hommikusest stseenist haige, seega ei hakanud tühjast tüli tekitama. Reis oli aga tore.

*Õhtuks kodusest puhkepäevast puru väsinud. Samas palju asju sai tehtud, ja seega oli see natuke nagu magus väsimus.

 *Õudne vihm, lihtsalt kallas alla. Otsustasin koristada veidi kodust hullumaja. Tunne eneses läks paremaks samuti. Üks tuba hakkab looma selliseks nagu mul mõttes. Ülejäänuga varun kannatust.

*Jagasin kõrvitsaliste saagi laiali, sest mida nendest ikka teha. Sisemine kooner küll natuke õiendas, äkki lapsed tahavad, äkki ikka peaks hoidiseid tegema, äkki mahutan sügavkülma. Samas taimed on põllul ja ega need ei pruukinud viimased olla. Vast jääb siis aega seda hoidistamise mõtet ka haududa.

*Ehitaks oma krundile vihmavarju peale, et siis kui ilus ilm, on vari puhkeasendis ja vihmaga töös. Viimastel päevadel on lihtsalt nii õudne sadu, et põllud ujuvad, lilled on õnnetult sorgus. Ainuke pluss on see, et sain nina pikalt raamatusse puurida.