Lumikellukesed

Kauaoodatud kevad on käes. Sel aastal tegelikult nii väga isegi ei oodanud, või õigemini ootusärevust ei olnud, sest talv laskis elada mugavamat elu: külmakraadid olid leebed, lumerookimine oli ka peaaegu olematu, tuuled vihisesid harva, s.t kõik tülikas oli enamasti olemata. Vastasel juhul oleks see kevadeootus kindlasti rohkem kibelenud.

Rõõm on näha, et lumikellukesed on oma ninad välja ajanud. Kuna meie lillepeenar ei ole ei varjus ega ka seina ääres, siis on see üks viimaseid kohti, mis lume alt vabaneb. Lumikellukesed on aga just nii minu lilled. Ühelt poolt ehk sellepärast, et enamasti on need ka minu sünnipäeva lilled olnud, kui just eriti varajast kevadet ei ole olnud, kuid rohkem ehk väikese hetke pärast ühelt lapseea sünnipäeva hommikult. Nimelt ühel sellisel hommikul ärgates olid minu voodi kõrval oleval toolil vaasis lumikellukesed ning vanatädi ning vend õnne soovimas. Muidu ma ei mäleta eriti oma sünnipäevi, mis olid enne kooliaega. See hommik on aga mul nii eredalt meeles. Kindlasti me sünnipäevi kuidagi tähistati, sest me olime kõik hoitud ja meist hooliti, kuid selliselt nagu praegu, ei tähistatud vist ühegi lapse sünnipäeva. Võimalused olid teised ja ega toona ei osanud inimesed eriliselt üllatada. Kuid ma ei ole ka kindel, et need iga-aastased mängutoa sünnipäevad loovad sellise elamuse, et see säilib ehedana aastakümnete taha. Kes teab?! Mina aga hoian oma rõõmu ja mälestust ning imetlen lumikellukeste vaprust – kui meil ei olnud vaja talvega eriliselt rinda pista,  siis lumikellukesed peavad seda siiski tegema. Veel on külm.