Lohutust ei ole alati olemas

Kui meil hull pagulaste põlgus lahti läks, mõtlesin, et kas meil on ikka õigust oma vaenulikkust üles näidata ning juba eos neid kõiki ühe mütsi alla panna ja vihata.

Tegelikult on nii, et vihkama peaks mõnikord oma lähedasi, selle kurja eest, mis nad teinud on. Vähemalt nii peaks tundma praegu keegi, kellel kõige kallim ja lähedasem inimene niimoodi tooli alt tõmbas, nagu ei iialgi võib-olla ükski pagulane ei tee. Milline inimene kasutab ära oma eaka lähedaseima usaldust, röövib tema pangaarve tühjaks, loobub oma lubadustest ja jätab ta n.ö ilma hooleks tema viimasel eluetapil siin maamuna peal. Minu hinnangul see ei ole inimene. Aga ometi ta on, kaks kätt, kaks jalga, pea, milles peaks olema ka mõistus, sest teda on õpetatud, hoitud, koolitatud, armastatud (olen kindel, et seda kõike on südamega tehtud). Samas tema peale näpuga ühiskond ei näita, isegi karistust ei järgne, sest ega eakas ema ei lähe ju oma kõige lähedasemat süüdistama ja kuriteo jälgi ka silmaga näha tema pealt ei ole. Pagulaste erisust näeme aga silmaga ja eks nii mõnigi näitab avalikult oma meelsust.

Minul oli seda lugu väga kurb kuulda. Võib-olla see pagulastega võrdlus ei ole nii kohanegi siin kohal, aga selle loo paistel tundub mulle, et ka meie endi hulgas on liiga palju selliseid inimesi, kes ei vali vahendeid. Konkreetse röövli tagamaid ma ei tea, hulluks ja endast ära võivad ajada narkomaania, mängurlus või ülejõukäiva ilusa elu elamine. Kuid ega siin õigustust ei olegi, kahjuks ka karistust mitte. On vaid äärmiselt õnnetu vanainimene, kes vaatamata talle tehtud kurjale siiski ei vihka talle kurja teinut, ja keda kohe kuidagi ei oska lohutada ka. Lohutust ei olegi olemas.