Laste heaks - alati valmis!

Küllap oleme enamasti kõik kuulnud arvamist, et lapselapsed on ikka hoopis midagi muud kui omad lapsed. Ka mina ei saanud sellest ütlemisest enne  aru, kuniks neid olemas ei olnud. Täna ma mõistan. Nad on ikka nii armsad - isegi sõnu pole selle väljendamiseks. Kusjuures oma lapsed olid muidugi ka imeliselt armsad, nagu nukud, on tänini, ja  ma mäletan, et ka oma lastega sai tantsitud, lauldud,  müratud, õmmeldud, meisterdatud, loetud,  matkamas käidud, aga seda kõike varjutas ka koduste tööde koorem, toonase vale kaasavalikuga kaasa tulnud ebastabiilne olemine, ja alati ei olnud oidu ka kõike pühendunult selgitada. Nüüd on muidugi ka kodused tööd kõik olemas, aga kui lapsed tuuakse, siis võtan ikka selle jagu aega ja olengi nendega. Viimane kord oli meil õhtul tantsupidu ja teater. Enne seda käisime õues ja seal toimus kiikumise maraton, pikkuse mõõtmine kuusega ja puudeotsas ronimise turniir. Laulu õppisime ka. Lõbu kui palju. Saingi oma lõõritamise vajaduse maha laadida.  Igatahes öeldi mulle, et tee veel ja tee veel. Laulsin siis veel. Saavad siis emmelegi oma kodus esineda.

Kui kodune teater oli meil kostüümideta ja vaid mina olin näitleja rollis, siis nüüd on lastel omad näitlejarollid olemas, puudu on vaid kostüümid. Mulle ei meeldi õmmelda, mitte üks raas, aga kui mul paluti õmmelda ühele hiire ja teisele lehma kostüüm, olin kohe nõus ja mõtegi hakkas kohe jooksma ehk siis minus lõi ikka ehtne vanaema välja. Nii et nädalavahetusel ei ole vaja otsida endale muud tegevust, mind ootavad kangas, õmblusmasin, niit-nõel ja Burda. Eks näis, mis siis välja tuleb.Laste heaks - alati valmis!