Koolivaheaeg on juba pea poole ära olnud. Kuigi, selliselt vaheajale jääda, et tunnistusi polegi, on veidi imelik. Tunnistus oleks nagu mingigi preemia enne lõõgastust, et siis uue hooga alustada. Nüüd on see vaheaeg nagu puhkus keset lõpetamata üritust. Kuigi minul ametlikku puhkust ei ole, on minul ka puhkus. Puhkus sundimisest, hommikusest äratusest ja asjade meeles pidamisest.
Seda n.ö puhkust tähistasin Klassikokkutuleku vaatamisega, millest ma lõppkokkuvõttes küll vaimustuses ei olnud, kuid naerma ajas küll ja seega oma eesmärki täitis täielikult. Saal oli jätkuvalt rahvast täis ja mulle tundub, et süngete sündmuste taustal tahavad inimesed rohkem lõõgastuda, seda kasvõi ülevõlli keeratud huumori arvelt.
Kodus ei tee meil eriti keegi huumorit, peale minu enda. Nimelt mul on tore restike, mille saab asetada potti, et siis köögivilju aurus keeta. Eile panin punapeedid sinna auruma. Ise läksin muidugi õue kuud pildistama. Oli teine nii ilus kuldne ja ümmargune, et lausa kutsus – tule ja pildista mind. Sättisin siis neid kaadreid puu alt ja puu pealt, et kust saab ilusama võtte… kuni tundsin õue, et toast tuleb imelikku lõhna. Tulekahju õnneks veel ei olnud, aga pott oli totaalselt põhja kõrbenud. Vot sulle kuldset kuud :D Nüüd on hoopis tökatmust potipõhi. Esialgsed katsed seda küürida ei kandnud vilja, kuid loodan, et sooda ja äädikas ehk aitavad, oli see ju minu elu parim pott.
 |
| Kuldne kuu, mis tahmas minu poti :D |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar