Mida aasta edasi, seda raskemaks muutub lapse kodust välja kangutamine. Ikka tükk veenmist ja selgitamist, et miks ja milleks see hea on, kulub ära, enne kui end ollakse nõus riidesse panema ja kaasa tulema. Samas lõpuks jäädakse siiski sellega, mida kuuldi ja nähti, rahule. Seekord tuli hullul emal mõttesse minna kohviringile ümber Soomaa. Ei ole just jah eriline ahvatus teismelisele, aga minu arvates on vaja kogeda peale arvutiekraanil kajastuva midagi muud ka. Vähemalt seekord läks õnneks ja oleme nüüd kursis siidrivabriku tööde ja tegemistega, mille puhul andis just vau-elamuse see maale tulek ja tohutu tehtud töö.
Kodus on meil aga oma siider, s.t panime esimest korda kase mahla jooksma. Jookseb teine juba üsna usinasti. Mahl maitseb imehea ja üks igapäevane väike tore kohustus on juures – turnida kaseni ja täis ämbriga ilma kukkumata tagasi ka. Nimelt teekond kaseni sisaldab trügimist läbi võpsiku. Aga olengi kogu aeg hädaldanud, et liikumist on nii vähe, seega kulub see turnimine täiega ära ja võtan selle rõõmuga enda kohustuseks. Kuigi mäletan, et lapsena oli see ikka laste kohustus. Nüüd on aga ajad teised ja eks me kõik muutume koos ajaga. Aga mõnikord kangutaks ikka lapse endaga kaasa, kasvõi kaseni.
Munadepühad olid ka. Seekord puhusin munad koogi sisse ja kestad said endale pidurüü ümber. Koksimise jaoks värvisime ikka teised munad ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar