Lastele ei meeldi ümisevad emad

Verona on mind kummitanud täpselt nii kaua, kui ma esmakordselt seda laulu kuulsin. Meeldejääv lugu. Olen seda ümisenud pikkadel väljasõitudel, sest olen taas kodimise lainel. Minu armas emake tavatses ikka öelda, kui ma sõpradega väljas käisin, et mis sa kodid ringi. Aga sellega on minu eas juba nii, et väga sageli ei saa nagunii, sest töö- ja isiklikelu tahavad ka elamist. Sõprus vajab siiski püsimiseks soojas hoidmist ja just sellised „kodimised“ on üks viis seda elus hoida. Nii et käisime spaa-tuuril ning näputööd ja siis veel kord näputööd tegemas.Seega voolab minu koju isetehtud klaasist ja savist asju siit ja sealt poolt kokku. Nüüd on üks sats sõpru veel, kellega plaanid on veel paika panemata.

Muidu on märts nagu märts ikka. Õues on ilge sopp, koer lippab ringi, vett ja pori lendab kahte lehte laiali ning õhtuks näeb ta välja ikka päris jube. Tema meil õnneks kodimas ei käi. Võib olla käiks ka, aga pererahvas on sättinud asjad nii, et tal puudub võimalus.   Pererahvas näeb hoopis vaeva, küürib ja kasib, ning kutsub kalli kutsu õhtul tuppa, et siis jälgida ja lõbustada end kassi - koera koostoimetamisega. Kusjuures nende kuuldes võin Veronat ümiseda küll, neile see närvidele ei käi. Kahejalgsetega on lugu keerulisem. Millegipärast ei meeldi lastele, kui emad ümisevad. See, et emad nikerdavad midagi valmis, meeldib küll. Igatahes üks kaelaehe tunnistati meeldivaks, seega annan selle rõõmuga ja ilma üminata üle. We are lost our Verona.