Aasta tänu ja minu hinged

Üks aasta hakkab jälle ust enda järelt kinni tõmbama. Kõik vajalikud pooleliolevad tööd on tehtud, s.h triikimata pesuhunnik on triigitud, õhtusöögimaterjal varutud ja aeg on lugeda tänupalve sellele aastale. Millepoolest siis see aasa eriline oli? Kordumatu, seda niikuinii.

2017 oli aasta, kus rõõm ja kurbus, kurbus ja rõõm käisid käsikäes. Oli lahkumisi, mis puudutasid väga ja südamesse jäid alatiseks, kuid oli ka tulemisi, mille üle rõõmustada. Oli muresid ja hädasid, mis sundisid end kokkuvõtma ja mittelaskma meeleolul langeda, kuid oli ka muretust ja õnnelikke hetki, mil olingi lihtsalt rahul ja õnnelik. Kui läkski pilve, tuli pilve tagant välja päike. Tegelikult tavaline elu, tavaliste rõõmude ja muredega. Aga see tavaline elugi on eriline ja lasi mul osa saada üsna paljust.

Oli parasjagu palju käimisi, k.a kultuurisündmusi ja olemisi. Sain end proovile panna, kõneledes suure rahvahulgaees sellest, mis mul hästi välja tuleb. Ning ühtlasi veendusin, et sain selle kõnelemisega hakkama ja ei olnud nii hirmus kui kartsin.

Sain oma mammastaatust reaalselt praktiseerida mitmeid kordi ning olen siiralt rõõmus selle pärast, et olen saanud taas teha lapsemeelseid asju, millele muidu, ilma väikeste rõõmurullideta, poleks põhjust mõeldagi.

Ilma Lätita ei möödu vist viimasel ajal ükski aasta, seekord sai kordi kaks jalg Lätimaale jälje jätta. Alkorallile ei ole veel jõudnud. Ülejäänud väiksemad ja kodusemad käimised on viinud Saaremaale, Laulasmaale ja Vändramaile, sinna kanti, kus varem käinud ei olnud.

Minu kaugel elavad lapsed käisid külas ja sain nendega koos olla, rääkida ning ringi sõita. Käisime läbi kõik kodukülarannad ning praktiseerisin kõnelemist keeles, mida ma vabalt ei oska.

On olnud kokkusaamisi sõpradega mitmest sõpruseloomise satsist. Oleme teinud koos käsitööd, arutanud ilma ja inimesi, söönud kooki ja maitsnud jooki ning avastanud uusi kohti.

Vaatamata sellele, et viimasel ajal tunnen, et käsitöiselt ei ole ma midagi korda saatnud, olen üsna palju kudunud ja minu eelviimane suurem töö made by mom sai soojade sõnadega vastuvõtu, seega ilmselt meeldis.

Koduaeda on jooksvalt täiendatud, uusi lilli istutatud, uued teed ja rajad lasevad kõpskingaga ka porisel ajal tuppa minna, ning uued mõttedki on ootel elluviimiseks.

Lugesin vist rekordarv raamatuid (nii 60), neist Bernhard Schlinki Ettelugeja,   Emma Donoghue „Tuba“, J. P. Delaney „Eelmine tüdruk“ jätsid kindlasti kustumatud mälestused. Kuid häid leide oli paljugi veel.

Ja lõpuks need lähedased hinged, kes on mind alati turvamas.

Minu mees, kes ajab mul mõnikord hinge täis, aga ainult mõni kord. Tema pilgust ja tegudest näen ma hoolimist ja hoidmist, kodu eest seismist, meiega arvestamist.

Minu pesapoeg, kes teeb samuti aegajalt hinge täis, aga ainult aeg-ajalt. Enamasti näen ma temas heatahtlikkust, valmisolekut aidata, südamlikkust, isepäisust muidugi ka. Tuleb tunnistada, et tema on targem teismeline kui mina omal ajal olin.

Minu tüdrukute-pundar, kellel kõigil oma maailmavaade, omad arusaamad ja tegemised, mis vahel harva ajavad mul hinge täis, aga seda küll vaid vahel harva. Olen rahul kui nemad on rahul oma elude keskel.

Minu koer, kes mõnikord ajab mul hinge täis, sest seda jällenägemise lusti tal jagub ka nendesse päevadesse kui minul pole tuju. Aga seda on vaid mõni kord. Pigem olen rõõmus, et mul on alati kedagi tüütuseni kallistada, silitada ning sülle venitada.

Minu kiisu, kes mõnikord on üsna tüütu, aga seda vaid ka mõni kord. Pigem olen rõõmus, et ta poeb mulle sülle magama, et ta nurub pai talle sobival hetkel ning kilekotikrõbina peale annab kõrvulukustava näugumiskontserdi.

Minu kaitseingel, kes istub minu õlal, hoiab ja valvab ka siis kui ma vahel harva porisen ja alati ei ole ideaalne inimene. Olen tänulik nende päevade eest ning ootan õhinal uusi päevi! On juba ette teada, et uuel aastal ootavad uued, erilised sündmused.

Head vana-aasta lõppu!!!