Vedur ja to-do list

Tulin linnast, lumesadu, teed oli raske leida. Aga koju ma jõudsin. Küll hingevärinal, sest läbi suure saju, lumesobru ja pimeda oli päris hirmus sõita. Üle 60km/h ei julgenud kiirust kohe kuidagi arendada. Kuid oli sohvreid, kes julgesid. Nii ma siis paras pidur olin: käed kramplikult rooli küljes jälgisin ärevalt teed ja kogusin rongi enda taha. Tundsin end kui vedur, kes haagib endale vaguneid külge. Kui rong juba liiga pikaks kasvas, tegin peatuse bussijaamas ja lasin vagunid mööda. Et siis mõne ajapärast seda sama korrata. Targem oleks sellise ilmaga kodust mitte välja ronida. Aga paraku minekuhetkel polnud teeoludel ja ilmaoludel häda midagi. Ja üks käik minu to do listist on tehtud.

Kuna hetkel on see to-do list üsna kirju ja pikk, tunnen end pisut samamoodi nagu eilsel maanteel: vedur, kellel sõidavad tsuhh-tsuhh erinevad käigud ja olengud järel. Iga päev on vaja kusagile minna, raske on järge pidada ilma paberi-pliiatsita ja veidi ärevaks teeb.  Sest kui on koguaeg kiire, siis tundub, et tahaks natuke rahu ka.  Kõlab hädaldamisena, aga tegelikult olen siiski rohkem rahul kõikide võimaluste pärast.  

Põhjust hädaldada oleks ka hiljuti valminud kudumi üle. Ei tule mul need asjad enam nii välja nagu tahaks. Tahtsin pikka kampsunit, välja tuli vaat et mantel. Tänaseks olen seda mitu korda proovinud ja selga harjutanud, et mõte hakkab juba leppima sellise pikkusega. Ma ei teagi, miks see lõng pärast veest läbi käimist nii palju pikkusesse venis. Lõng on mingi villane, mis villane, täpselt ei teagi, sest ostetud on see 6.- euri eest taaskasutuspoest. Kui ma nüüd veel harjutan oma mõtet, siis võib olla olen lõpuks oma kudumisega rahul ka. Tegelikult ju hea soe seljakate. Ja üks lõng minu to-do lõngavähendamisprojektis vähemaks kootud.😏