Võrgutatud

Meil on nüüd võrkkiige. Minu laps maailma teisest otsast sõna otseses mõttes tiris selle koju. Eile sai talle sobiv koht otsitud ja üles riputatud. Tegin siis katset - lahe tundus. Natuke lesinud ja üksikuid uitavaid pilvekesi vaadanud täheldasin, et kuidagi igav on tegevusetult olla. Peas keerlesid ahvatlevad mõtted, et vaja ikka seda ja teist teha... Sellist vaikiolekut on mul vaja veel õppida ja see on raske, kui oled harjunud kogu aeg midagi tegema, kusagile minema.  Viimasel ajal olen hakanud aru saama, et tegelikult ei ole meil ju kiiret kusagile ja selline rapsimine ei vii ka kusagile. Kõike jõuab, kui on vaja jõuda. Kui toanurgas kollitab mõni tolmurull või võilill turritab maasikate vahel ja peab seda oma peenraks, ei ole seegi hull. Nii, et peale mõningast mõttetööd suutsin täna võrkkiiges juba raamatut keset päist päeva lugeda :D  Nüüd olen võrgutatud ja oma istumise venitan sinna ikka veel...

Viimased õunapuu õied vaatasid mulle ahvatlevalt vastu, ei saanud neidki pildile püüdmata jätta.