Oma silm on kuningas

Selle aasta mai on olnud tõepoolest hämmastav - ühte kalendrikuusse on mahtunud nii lund, äikest kui ka päikest. Tänaseks tunduvad need laiad lumeräitsakad juba nii kauged. Hetkel kõik kasvab ja areneb silmnähtavalt. Mis sellest, et suur kuumus on küpsetanud õitsevad tulbid kiiresti närtsinuks ja õunapuudki olid õites vaid hetkeks, siis mulle see soe siiski meeldib. Sel aastal siis sedamoodi. Aeg läheb lennates...

Ülitore on, et mõnikord saab kodust ka kaugemale mindud. Seekord viis minu ettevõtlikkus Vooremaale. Olin juba ammu teadlik uuest Jääajakeskusest  ning veidikese kadedusega tuttavate pilte näoraamatus laikenud. Miks siis mitte oma silmaga järele kaeda. Mineku peamine põhjus oli küll "vaja kooliasi ära õiendada" ja sestap oli esimene siht  Tartu. Ilmselgelt on Tartu minu linnade topis, kuid põgusast käigust polegi rääkida midagi. Elamuse jättis aga Jõgevamaa kant, sest tõepoolest, olen nii vanaks elanud ja ühes pulmas vaid Palamusel tantsinud. Või olen ka mingi kooliekskursiooniga käinud, aga teadlikuks minekuks oli seekord küll esimene kord. Muidugi võlus mind maastik, sellised mõnusad kuplid, siis veesilmad, järvekesed, neid ei ole vist kunagi liiga palju, eriti siis, kui sinu kodukandis neid ei ole, või on ainult üks. Ja Jääaja keskus - sellesse on tõesti palju panustatud. Läbimõeldud korrused ja huvitav on nii lastel kui ka täiskasvanutel ning ka perepileti hind on täiesti normaalne.
Boonuseks oli muidugi asukoht - vaade kaunile Saadjärvele.

Ja rohkem polegi õnneks vaja :D