Vaatasin vist juba siis, kui olin kuusteist, kadeda ja igatseva pilguga neid emmesid, kellel olid väikesed tütred. Väikesed tüdrukud on nii armsad (no poisid ikka ka). Küll ma kujutasin ette neile patside punumist, kleidikeste ja nukuriiete õmblemist. Kui midagi väga-väga unistad, siis tavaliselt ta ju nii lähebki - vähemalt minul läks - olen saanud punuda patse ja ka õmmelda kleite. Ega see kõik nüüd täpselt mööda ettekujutatud pilti ka ei käinud, alati ei oldud selliste patsidega nõus, milliseid mina teha tahtsin ja ka kõik minu õmmeldud kleidid ei saanud just lemmikuks, aga põhiline on, et ma olen saanud seda, millest olen unistanud.
Nüüd, kui minu tüdrukud teevad ise patse ja valivad ise endale kleite, märkan ma endiselt väikeseid tüdrukuid. Õnneks on olemas neid minu lähikonnas mitu ja nad on nii vahvad ja vahetud, et ka minu käsitöised mõtted olid seekord suunatud neile. Väikesel Mirtelil oli tore nukk, aga nukul polnud sokke. Otsustasin siis kududa ühed sokid, kuid kuna selliste sokikeste kudumine nii väikene töö, siis sattusin hoogu ning kudusin mütsi ka.
Selle aasta pikk kevad laseb ka rõõmsalt toas toimetada ja kududa. Millegi pärast on igal aastal nii, et olen juba jõudnud talvised riided kapisügavustesse ära peita, kui neid taas vaja läheb. Igatahes alles äsja keerutas lund alla, mis mais ei ole nüüd küll tavapärane. Aastad ei pidavad vennad olema, seega seekord sedamoodi;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar