Vaikne pühapäev

Eile, kallil emadepäeval soosis ilmastik vägagi minu tavapärast ringkäiku - selline mõnus tuulevaikus, parajalt soe ja sammgi oli kergem. Olen viimasel ajal usin kõndija olnud. Minu tavaline teekond viib mööda hooldatud põldudest, valendavast kasesalust ja sillerdavast järvekesest. Idüll missugune. Eriti see osa, mis puudutab kasesalu ja järvekest. Kase valged tüved ja nüüd juba ka okste küljes olevad urvakesed on mulle alati meeldinud. Vesi on  ka alati meeldinud ja sellepärast keeran ma igal juhul järve poole (võimalus on valida ka teine suund). Tore on vaadata kuidas pardikesed sulistavad ja mis peamine, ka uue algust on oodata, nimelt luigepaar on sättinud end poegade ootele. Kordamööda nad vist hauduvad, üks alati valvamas pilk kaaslase poole pööratud.
 Seekord astusin ka paadisillale, vesi oli kristalselt selge, mõned kalakesed ujusid vees ja üks mulle tundmatu rotimoodi tegelane vilksatas ka. See tore järveke pakub soojal ajal väikest ujumise võimalust, samuti pisukest kalastamise võimalust, koht on piisavalt privaatne, et seal lihtsalt üksi olla ja miks mitte ka kaaslastega aega veeta. See kõik on imeline, kui ei oleks seda lõputut prügi, mis neist ajaveetjatest maha ei jääks. Igasugu kilekotte, krõpsupakke, pudeleid ja muud träni oli nii vees kui maas. Loodus elab oma loogika järgi ja inimene oma. Tekib küll küsimus, miks inimese loogika looduse vastu töötab? Küllap see on südametunnistuse asi. Igatahes siiralt kahju....

Aga usin luigepere on selle paiga juba mitmendat aastat valinud oma elupaigaks, loodan väga, et inimene seda oma mõtlematusega ära ei riku.