Ma ei ole suur lillede vaasi noppija, minu arvates on nad ilusad seal, kus nad kasvavad. Aga vahest siiski meeldib mulle korjata umbrohtu. Eilsel jalutuskäigul naksasin neid kaasa põlluveerest ja metsaäärest. Tundub, et hetkel õitsevad vaid kollased lilled. Esialgu jäidki ette vaid kullerkupud, siis mittelooduslik raps ja miskit kollast veel, mille nimegi ei tea, kuid leidsin ikka miskit sinakat ja valget ka. Kokku saigi paras kimbuke minu "uude" vaasi.
Eriti rõõmustas mind aga roosatav kraavikallas, ma ei mäletagi, millal ma viimati looduses jaanililli nägin. Sellepärast ma jätsin oma põhimõtted lillede korjamise suhtes ja väikese pundi ka koju kaasa korjasin. Nimelt oli mu hinges kuri kahtlus, et mu pojuke neid looduses näinud ei ole. Osutuski tõeks. Kui ma küsisin, mis lilled need on, siis mõtles-mõtles ja tunnistas, et on kuidagi tuttavad, aga nimetust ka täpselt ei teadnud. Kui ma ütlesin, siis tuli küll vastu rõõmus - ahjaa. Eks see on ka kivi emme-issi kapsaaeda. Ei oskagi enam aru saada, mida elulist lapsed veel ei tea. Küllap on see ka paratamatu - tehnoloogia sajand ju. Mänge metsas ja karjamaal pole enam olemaski. Minu lapsepõlv möödus ikka rohkem õues kui toas. Kividel hüpates, puuotsas turnides, kraavidest üle hüpates said kuidagi iseenesest taimed, linnud, loomad tuttavaks. Tegelikult on ju kraavid ja metsad ja niidud kõik olemas, ehk pisut teisenenud, aga siiski alles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar